December 30, 2005

Ma olen armunud …

label: supergirl — CV @ 12:23 AM

… Luxembourg’i. Totaalselt ja täielikult esimeset silmapilgust.

December 26, 2005

Viin

label: supergirl — CV @ 9:29 PM

Jõulutervitused Viinist!

December 23, 2005

HEAD VANA AASTA LÕPPU!!!

label: supergirl — CV @ 11:20 AM

Ma sõidan nüüd ära. Teile soovin ma rahulikke jõule ja head vana aasta lõppu. Kohtumisteni uuel aastal.

December 21, 2005

WHATEVER!

label: supergirl — CV @ 3:13 PM

… forever …

duell

label: supergirl — CV @ 2:23 PM

Sain vastu nosu. Matsaki. Nüüd õpin vigadest.

Moraal järgmine:
1. Ära keksi kui sa ei ole kindel oma oskustes.
2. Mõtle enne kui väljakutse esitad.
3. Mõned inimesed on ja jäävad sinust alati üle olema teatud valdkondades (nagu sport).

December 18, 2005

müstiline

label: supergirl — CV @ 7:05 PM

Kui minu internet ja arvuti normaalselt käituma hakkavad, siis ma kirjutan jälle. Viimase postituse üles panemine võttis aega peaaegu 24 tundi. Mnjäu!

juhtub

label: supergirl — CV @ 6:45 PM

Mitte ei saa aru, aga minuga ikka juhtub kogu aeg midagi. Tahtmatult. Nojah, samas ütleb ju vanasõnagi, et tegijal juhtub nii mõndagi (sest kui ei teeks, siis ei saaks ka juhtuda). Ometigi tahaks vahest, et ma ei satuks nii tobedatesse situatsioonidesse.

Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada algusest.

Neljapäeva õhtul teatas arutu mulle, et tema sõidab nüüd viieks päevaks ära. Kohe. Nojah. Ütleme otse, et see ei olnud mu lemmiküllatus. Viimasel ajal käib ringi ütlus, et mehed ongi sellised – müstilised ja salapärased. Anname neile siis andeks. Seega, mis mul üle jäi, neelasin oma solvatud uhkuse (või pagan teab mille) alla ning saatsin mehe naeratuse saatel teele.

Reedene päev ei olnud ka minu päev. Päevaplaanis seisis: ühe ametnikuga “kakelda” ja Elisasse kuri kiri saata. Selline päevaplaan ei tekita igatahes tunnet, et tahaks hommikul üles tõusta. Ega ma siis tõusnudki. Vedasin lõunaks silmad lahti ja mossitasin. Eriti ei aidanud kaasa ka see totaalne e-maili jama. No mis pagana pärast mu e-mail ei töötanud? Siuke parajalt närvi ajav pisiasi. Eriti kui vaja kuri kiri saata. Igatahes, mitte ei meeldi mulle ebameeldivaid asju teha. No ja kellele meeldiks? Tehtud ma need lõpuks sain (“surmaga pooleks”). Ametnikuga ei pidanud kaklema, see andis vabatahtlikult alla. Kuri kiri sai viisakas toonis (natuke küll torkivalt) saadetud ja tulemus osutus positiivseks. Esmaspäeva hommikul on mind lõpuks ka kontorist netti oodata.

Ebameeldivad asjad selja taga, asusin päeva meeldiva osa juurde. Haarasin oma Musi autosse ja kimasin massaaži. Sünnipäevaks kingiti mulle selliseid vahvaid asju nagu Sport Fit piletid. Tulenevalt pikast haigusest on mul nüüd probleeme nende ära kulutamisega enne 31.12.2005. Võib ju Musile energiakookeneid ja stuffi välja küll teha. Massaaž oli mõnus nagu alati. Ja siis tuli esimene tilk tõrva reede õhtusesse meepotti. Viimased 10 minutit massaažilaual ma end enam nii mugavalt ei tundnud. Eestimaa on ikka pisike konnatiik, kus kõik teavad igasugu asju. Mulle näiteks ei meeldi, kui mind teatakse. Mõne asja puhul eelistan ma tagasihoidlikkust. Vähemalt igasugune kuulsusejanu minus lihtsalt puudub.

Alates sellest hetkest võttis õhtu suuna allamäge. Viisin Musi ilusasti koju ja põrutasin ise Tselluloosi spordiklubisse. Esimene pool tundi ei saanud ma absoluutselt aru, et mida ma seal sulgpalliplatsil üldse teen?!? Keskendumine null, palli ei näe, mängu tunnet ei ole jne. Igatahes sain tsoomelt lutti mis kolises. Haledalt. Ootamatult tuli mängu tunne neljanda mängu ajal tagasi ning viimased 4 mängu oli kenasti geimivõitude poolest pooleks jagatud.

Edasi läksime BOE2005 järele. Tsoome teadis teed ja sõitis “ees”. Brr. kui mõnel mehel mõnikord juhe sõlme jookseb sel ajal kui ta teed peaks ees näitama, siis ajab see minusuguse dünamiidi ikka üsna plahvatusohtlikuks. Tagatipuks parkis ta veel hoovi ka kinni nii, et mina jätsin auto sellisesse kohta, mis oleks vabalt võinud järjekordse teisaldusparkla reisiga lõppeda.

Brr. Mulle ei meeldi üllatused ning ebamugavad situatsioonid. Absoluutselt mitte. Parasiil oli koos BOE2005 plaatidega kolinud KristiJaanuse juurde, kus hulgaliselt teisigi ELAK‘lasi. Mitte, et mulle skydiverid ei meeldiks, aga ma tunnen end igasugu ootamatutes seltskondades üsna ebamugavalt ja ebakindlalt. No kardan inimesi (eriti kui neid on suurel hulgal). Loomulikult ei teinud rõõmu ka Jane nägemine, sest temaga vabatahtlikult – juhuslikult – sunniviisiliselt kokku sattumist eelistaksin ma vältida. Segane värk. Sain oma BOE2005 kätte ja üritasin võimalikult kiirelt minekut teha. Mnjaa, tsoome otsustas loomulikult samal ajal lahkuda jättes nii mõnetigi mõistetava mulje, mis viis selleni, et isegi parasiil (meiega koos trepist alla tulles) pidas vajalikuks küsida a’la stiilis “kuhu noortel kiire”. Blaah! Nagu vähe neid kuulujutte oleks. Nüüd siis jutuveskitel midagi taas jahvatada. Oi ma olin tige selle peale! No mulle ei meeldi kuulujutud. Eks ma pean vist siiski leppima sellega, et ELAK‘s olen ma lõplikult tsoome‘ga paari pandud ja punkt.

Närv must kihutasin kodu poole ja mõttes oli üks pudel veini hankida kodu kõrval asuvast poest. Nonii. Kui pole ette nähtud, siis ei ole (е?ли не положена, не положена). Tuleb välja, et poes 10 minutit enne sulgemist nimelt kaardiga maksta ei saa. Kui midagi peab viltu minema, siis ta kindlasti ka läheb. Eriti kehtib see minu puhul. Koju jõudsin üsna tigedana. Arvata võis, et see ei jäänud kanalil #skydive märkamata.

Nüüd olen ma siis jõudnudki selleni, et mida ma siin Tõrvas lõppude lõpuks teen.

Duke, hea hing, tahtis mind lohutada. Mulle sobis oivaliselt, et teeme paar õlut pubis. Mingil hetkel keset vestlust teatas ta mulle, et “Kuule CV, meil homme jõulupidu ning ma võin kellegi kaasa võtta. Ma tahaks Sind kutsuda.”. Mõtlesin 10 sekundit ja olin nõus. Koju, magama, hommikul üles, asjad kokku ja minekule. On mul siis alati vaja kõiksugu asjadega nõus olla? No ju siis oli seekord vaja. Nagu alati laekusin mina viimasel minutil. Ronisime bussi, tuju hea.

Kusagil nii 200 km Tallinnast tekkis mul järsku mingi aimdus. Kui miski tundub, et on valesti, tähendab see enamasti, et Su sisehäälel on õigus. Nii ka seekord. Hakkasin siis Duke pinnima. Ouch! Minu halvimad hirmud osutusid tõeks. Enda kohta peaks ütlema, et ei tasu sisse magada, hommikul tuleb kohvi juua ning mõistus ja meeled töötaksid ka paremini peale seda. Taageperasse kohale jõudis sai asi kinnitust. Duke arvas vaid, et peole võib kaasa võtta kellegi, kuid vahest oleks tore kui mõtleks (kontrolliks jne) ka. Mu ema tavatseb selle peale öelda, et “kalkun ka arvas, et muneb, aga hoopis si***s”. Sry duke! Kui üks pidu on kinnine, siis on ta ainult oma töötajatele ning ühe inimese (antud juhul duke) arvamus ei muuda siin midagi.

Aga see oli üsna ebamugav ja piinlik moment minu tänases päevas. Ma tahtsin maa alla vajuda! Ohh jah … Minu otsustus oli kindel. Aitab jamast ja ebamugavatest olukordadest. Marss minema sealt. Natuke jalutamist imeilusas talveilmas, natuke hääletamist, paar telefonikõnet ning siin ma nüüd siis istun. Tõrvas. Kohvitass ees ja ootan Ergot. Tema peale võib alati kindel olla. Isegi teise Eestimaa otsa on ta mulle nõus iga kell järele sõitma. Tegelikult on mul mega hea tuju ja lahe olla. Mõtlen kuidas duke põeb ja muigan.

Saidki mu piinlikud juhtumised kirja. Parem siin kui kusagil sosinates. Ega mina süüdi ole, et meestel mõistust napib. Vot.

Kui nüüd asja positiivset külge vaadata, siis mul on midagi millega Duke aastaid norida saab. Samuti sai Tallinnast välja ning korralikult naerda situatsioonide üle kuhu ma alati sattuda oskan. Arvata võib, et tagasisõit saab olema meeldivas õhkkonnas lahedate peatustega. Samuti leidsin ma oma Navitrolla talvemütsi üles.

Anno Domini 2005, Tõrva

PS. Auto peaks iga minut siia jõudma. Nüüd tuleb kodus see veel sisse ka trükkida.

December 17, 2005

iga asi on millekski hea

label: supergirl — CV @ 2:59 AM

Punkt. Rohkem pole vajagi. Jube päev oli ja tänane sissekanne pidi hoopis kuri, tige ja masendav olema, aga praegu ma naeratan ja olen mega heas tujus, sest halvast sündis taas hea.

December 16, 2005

ebanormaalne vol 1

label: supergirl — CV @ 3:17 AM

Ma olen päev otsa vaevanud oma pead küsimusega, kas teised on ebanormaalsed või mina. Kuna teisi on rohkem, siis tundub see vastus olevat ikkagi, et mina olen ebanormaalne. Ohjah.

laenatud elud

label: supergirl — CV @ 3:12 AM

Kui ma julgeksin, siis ma kirjutaksin nendest. Aga ma ei julge isegi mõelda …

0.918 seconds. All rights reserved!