December 12, 2005

kuulmine ja kuulamine

label: supergirl — CV @ 1:17 AM

Kaks täiesti tavalist eesti keelset sõna. Ainult üks täht on vahet, kuid sisu … täiesti erinev. Kui paljud meist viitsivad ja jaksavad enam kuulata? Pigem me ainult kuuleme. Mulle on jäänud mulje, et inimesed küll kuulevad, kuid kogu teksti, mis öeldi, panevad ikka sellesse võtmesse, mis nende omi mõtteid peegeldab. Prevalveerib ikka tuttav ja turvaline, mitte uus ja hirmutav. Kuulamine peaks käsikäes käima (kaasa)mõtlemisega, püüdmisega järgida teise mõttekäiku, arusaamisega … Isegi kui öeldakse midagi, mis on täiesti vastupidine omaenda tõekspidamistele-arusaamistele-arvamustele. Kahjuks kuuleme me suurema osa ajast siiski omi mõtteid ja seda, mida me eeldame. Kuuleme seda, mida tahame kuulda. Kahju. Ei ole aega, et kuulata. Elutempo tapab ja aega maha võtta tundub nii ületamatult raske. Ega egogi väikest rolli ei mängi … Maailm keerleb ikka ümber “oma” naba.

Inimloomusele on omane eeldada halvimat. Kui me ei kuula, vaid kuuleme, siis kipume kuulma halvimat. Loomulikuna järgneb sellele kaitseseisund ja ongi konflikt. Milleks? Täiesti mõttetu. Konflikti vältimiseks piisaks vaid sellest, et kuulata … mõista …

Mõistmine on raske tegevus. Eriti keeruliseks on see muutunud selle tõttu, et me ei räägi ühte ja sama keelt. Võime küll kokku leppida, et räägime näiteks eesti keeles, kuid tegelikult ei räägi me ikkagi ühte keelt. Matemaatikas on lihtne. 5 on viis ja = on ikka võrdusmärk. Ei mingit segadust, sest reeglid on selged ja keel on kokku lepitud. Sõnadega on raskem. Sõnadel on palju tähendusi ja varjundeid. Ka ühest tähest võib oleneda väga palju. Kui palju on neid inimesi, kes tegelikult teavad nende sõnade tähendust, mida nad kasutavad? Kahjuks mitte eriti palju. Paljud meist arvavad, et teavad, aga tegelikult … Ja siis olemegi kommunikatsiooniraskustes. Trambime ringi nagu kanad takus ning ei mõista isegi, et millest see tuleneb.

Ja neil kahel sõnal on ikkagi ainult üks täht vahet …

1 impression

  1. […] Äkki tõesti arvangi? Või siiski … Viga võib olla nii minus kui ka teises inimeses, kellega suhtlen. Kui viga on minus ja tõesti võtan kaitseasendi, siis järelikult olen ebakindel inimene. Siisiki on alati ka teine nägemus asjale. Äkki hoopis ainult tundub, et tegemist on ründe tõrjumisega situatsioonides, kus mina hoopis rahumeelselt püüan inimesele seletada, et igal asjal on mitu tahku ja lähenemisviisi? Kas soov, et inimesed rohkem mõtleksid, teistega arvestaksid ning tolerantsemad oleksid, on tõesti “tule ja tõrva” purskamine? Pakun lihtsalt mõttemallidele alternatiive oma arvamustki avaldamata. Tundub, et minu sellise käitumise juures on mingi konks, mis inimesi sassi ajab ning valesti tõlgendama paneb mu sõnu ja laused. Kuuleme ja kuulame … […]

    Pingback by Vaike Õiglane » kaitseasend — May 9, 2006 @ 1:27 PM


Sorry, no comments!.

0.787 seconds. All rights reserved!