December 12, 2005

lapselik vägivald

label: supergirl — CV @ 5:01 PM

Kas olete vaadanud väikeseid lapsi. Nii 3-4 aastaseid. Neid, kes alles õpivad ühiskonnas viisakaks peetavaid reegleid ja lähtuvad veel ainult oma instinktidest. Kui sellisele väikesele inimesele näidata oma täiskasvanulikku üleolekut (nii füüsilist kui moraalset), siis tavapärane reageering on see, et ta elab mingil viisil välja selle jõuetuse tunde. Üldjuhul tuleb ja taob lapsevanema jalga või mänguasju. Kas see on vägivaldne? Ma ei ütleks. Ta ei suuda ju haiget teha. Loomulikult tuleb teda õpetada piiri pidama. Ja ikkagi ma arvan, et nn vägivallal ja vägivallal on vahe. Kui ma kedagi viskan millegagi, siis on selleks tavaliselt välgumihkel või suitsupakk. Ma teadlikult ei vali selleks läpakat või midagi suuremat, sest sellega oleks võimalik haiget teha. Ma lihtsalt elan välja oma emotsiooni ja jõuetuse. Kas ma olen siis vägivaldne?

1 impression

  1. Vägivald on viimane väljendusvahend juhuks kui alternatiive pole. Mõnikord alternatiivid saavad ise otsa – kui sind ikka järjekindlalt ja küündimatult ignoreeritakse, siis ühel hetkel saad aru, et rääkimisel pole mõtet. Aga kui rääkimisel pole enam mõtet, siis miks peaks muud vahendid aitama?! Ja ongi täpselt see mis sa kirjutad – elad välja oma jõuetuse tunde. Muidugi saab seda ka muud moodi välja elada, aga alati pole muud variandid käepärast ja pole ka liiga lihtne neid emotsioone muu objekti pihta suunata…

    Impressed by Toomas — December 14, 2005 @ 12:30 PM


Sorry, no comments!.

0.735 seconds. All rights reserved!