February 10, 2006

sõprus

label: supergirl — CV @ 2:49 AM

Mul on sõber. Tunneme teineteist juba aastast 1994. Pikk aeg … Ta on täpselt nii hea sõber, et olen alati söandanud temaga jagada ka oma kõige salajasemaid mõtteid. Ta tunneb mind läbi ja lõhki. Ma ei pea tema eest varjama oma halbu külgi ja nõrkusi. Ta tunneb ja teab mind ning võtab mind sellisena nagu ma olen. Ja kannatab mu välja ka siis kui ma olen kõige vastikum. Olen temaga jaganud oma kõige raskemaidki murekoormaid ja alati leidnud abi ja lohutust. Olen temaga jaganud ka rõõmu ning see on alati olnud mitmekordne, sest talle lähevad korda mu kordaminekud ja õnnestumised. Jah, ma ei kujutaks ette oma elu, kus puuduks tema osalus.

On üks tibin. Vanem kui mina. (Peaks ka targem/kogenum olema äkki sellest tulenevalt?) Ta elab mu sõbraga. Ta on armukade. Minu arvates tuleneb see puhtalt ebakindlusest, sest millestki muust ei saa armukadedus tuleneda. Ja nüüd pani ta siis sõbra valiku ette kas tema või mina.

Sõber valis tema. Ma ei heida seda ette talle, sest asjaolud on sellised. Ma kiidan praeguses situatsioonis isegi ta valiku heaks. Kas ma ise oleks samamoodi valinud? Vaevalt. Ma olen teistsugune inimene. Mind on nende valikute ette pandud. Alati olen leidnud, et selline inimene, kes suudab nii absurdse valiku üldse sõnastada ei vääri minuga koos olemist. Aga mina olen mina. Ja asjaolud on ka teistsugused. Huvitav, kas see tibin on nüüd õnnelik? Õnnelik oma teadmises, et ta on midagi saavutanud ning mina ja mu sõber väldime suhtlemist? Mina tema asemel ei oleks. Pealesunnitud valikud ei kesta. Mitte, et ma seda sooviks, et nende suhe ei kestaks, vaid see on tavaline elutõde.

Samas mu hing märatseb. Olen juba 29 ja naiivselt olen lootnud, et mingid teismeliseealaadsed probleemid on ammu seljataga. Ja siis tuleb üks ebakindel armukade tibin ja tekitab absurdseid probleeme. Mõttetu! Ja mina jäin heast sõbrast ilma. Kasvõi ajutiselt. Kuna ma hoolin sõbrast, siis seekord astun ma vaikides kõrvale. Talle on nii parem ja kergem. Kuigi tahaks sõpruse eest võidelda. See on minu jaoks alati armastusest tähtsam olnud.

Milleks sellel tibinal seda vaja oli? Mees on ammu tema valinud, neil on ühine kodu ja õnn. Tal on üks parimaid mehi maailmas. Miks ta ei võiks lihtsalt osata seda hinnata? Oma ebakindluses ei oska ta seda vist isegi märgata … Kahju temast. Must-valge maailm ja kitsas silmaring. Ma üritan talle andestada tema totrused. Praegu.

No impressions (interesting why?)


Sorry, no comments!.

0.835 seconds. All rights reserved!