April 23, 2006

põrkumine

label: supergirl — CV @ 1:42 PM

Vahetevahel mulle tundub, et arvuti on kogu tema elu. Iga vaba hetk ja moment. Ta on võimeline kõik muu arvuti pärast unustama. Ta võib lubada kokku palju asju ja kõik need lubadused kuudeks unustada, aga ta ei unusta iial seda, et ta tahtis mingi järjekordse arvutirondi peal proovida seda või teist. Ta ei tee arvuti taga pühapäevahommikul tööd. Ma tean seda. Jah, ta on vaba hing, kelle mõte lendeb minu jaoks kättesaamatutes kõrgustes ning kelle jaoks maised asjad ei lähe korda. Aga minule lähevad. Ja seal me põrkumegi.

Ma vajan enda ümber puhtust ja kenasid asju. Mu hing jääb haigeks kui see nii ei ole. Kõik see, mis tema jaoks on “elu tähtsusetud pisiasjad”, paneb minu nutma. Jah, mul võivad pisarad voolata üle põskede ka selle tõttu, et ma avastan taas, et suhkrulusikas suhkrutoosist on kadunud. Mulle meeldib süsteem ja kord. Igal asjal on oma koht ja otstarve. Ma ei saa puhata ja tunda ennast õnnelikuna kui minu ümber on segadus ja mustus. Lihtsalt ei suuda.

Me oleme erinevad. Ma mõistan seda ja jõudu mööda püüan sellega ka arvesada. Püüan mitte teha märkust, mitte vihastada, mitte välja näidata oma nördimust. Vahel see ka õnnestub. Kui ta tuleks mulle sammukesegi vastu ning püüaks vähemalt enda järel koristada, siis me suudaksime leida mõlemaid pooli rahuldava elukorralduse. Aga hetkel olen ma väsinud kuulamast järjekordset selgitust teemal “ma hiljem tahtsin/pidin jne koristama”, mis kadus tegelikult taas “arvutisse”.

Talle ei meeldi kui ma kirjutan oma blogis meist. Ma olengi seda vältinud suurema osa ajast.

No impressions (interesting why?)


Sorry, no comments!.

1.094 seconds. All rights reserved!