Vaike Õiglane

Täiega. Ma täiesti pulbitsen vihast hetkel. Närvid läbi nagu politseikoeral. Ja rahuneda ei suuda. Ega keegi mõnda retsepti ei tea soovitada?

Vahest jälgid inimesi ning ei mõista kuidas nad suudavad ja saavad olla niivõrd pimedad. Nagu silmaklapid oleks peas. Maailim ei ole must ja valge! Ja virisemine …

Jesh! Ega sellele ei olegi midagi vist lisada. Või tegelikult. Ma ei taha seda tunnet sõnadesse panna, sest ma kardan selle ära rikkuda. Nagunii ei suuda ma kasutada sõnu nii osavalt, et seda edasi anda. Las jääda blogisse fakt ja mulle mu tunne.

Ahh, et selline ettepanek siis Martalt ja Potsatajalt. Mis seal ikka, teeme ära. Endalegi muutus huvitavaks.

Vastused leiad siia klõpsates.

Ma avastasin täna, et ma olen täielik friik.

Kadri küsis täna mu käest midagi, millest tulenevalt tõmbasin õhtul ühe oma arhiivikastidest lahti. Ma polnud sinna üsna pikka aega vaadanud. Täna siis vaatasin ning jõudsin järeldusele, et ma olen täielik friik. Kõik konspektid, õppe- ja täienduskoolituste materjalid korralikult indekseeritud ja kaustadesse säilitatud. Alates keskkoolist. Isegi kõik ülikoolis eksamiteks valmistumisel koostatud lühikonspektid ning spikridki hoolikalt talletatud. Värvilised, selged, tabelitega. Kas saaks olla friikilikum?

Kõik asjad on korraga üle pea kasvanud. Vähemalt tunne on selline. Iga telefonihelin ajab närvi, sest kindlasti keegi tahab minust jälle midagi. Samas vaatan oma TO-DO listi ja ei olegi nagu midagi erilist. Tavaline.

Alati on kusagil olnud keegi, kes mind taga räägib. Täiesti harjumuspärane olek. Pigem kipun ma seda võtma kui komplimenti, sest ju ma siis olen piisavalt “isiksus” kui minust on, mida rääkida. Las laterdavad. Mul ei ole vajadust laterdajatele end tõestada. Tunduvalt olulisem on see, et mida ma ise iseendast arvan. Ja minu lähedased.

Kirjutama ajendas tsoome kirjatükk. Las koerad hauguvad.

Taas leidis kinnitust, et minust ei saa veelooma. No ei paku üldse midagi mulle see vees müdistamine. Ainult põlv on sinine ja veel paarist kohast jalgade peal nahk maas. Õhk on element, mis mulle palju paremini sobib.

Nädalavahetuse jooksul sai oi-kui-palju kilomeetreid maha kihutatud. Kõigepealt laupäeval siis Jõgeva-Tallinn-Jõgeva, siis Tallinn-Pärnu, siis … khm … ega ma ise ka täpselt ei tea, mis sikk-sakke me tegime … igatahes tuli sellest midagi stiilis Pärnu-Tori-Viljandi-Tartu. Pühapäev kujunes tunduvalt lühemaks ja lihtsamaks. Ainult Tartu-Rõngu-Tõrva-Pärnu ning Pärnu-Tallinn. Vahepeale mahtus üks lennuilma ootamine, veekeskuse külastus, õhtusöök a’la arutu Tartus, tädi külastus, lahedaid lobisemisi, ilusaid vaateid ning hästi palju teisi meeldivaid inimesi. Hanna oli illikukupai nagu alati.

Ega sellele pealkirjale ei olegi vist midagi lisada. Täpselt nii nuuks ongi.