June 2, 2006

kaks luuletust

label: supergirl — CV @ 11:59 PM

tahtmatult lõikan end lahti
maailma heledast raamatust
küsid mis minuga lahti
ning sinu hääles on saamatust

valede magusat prahti
tõsidus varjab kui tüll
sinustki lõikan end lahti
küsid on valus on küll

=Mossitus, Doris Kareva, Päevapildid 1978=

***

Ma ei tea, kas kõik teed viivad tõeni,
aga iga tõde on tee.
Jõgede kohtumisrõõmu pisaraist
meri on soolane.

Sinna maailmalõpu vette
viskan viimse kui meelepette,
puhtasse vette aegade sette,
musta pipra kuldsesse mette.

Järsku on kerge. Järsku on selge.
Kõik on tasa ja omaette.

=Doris Kareva, Aja kuju 2005=

***

Doris Kareva ikka ja jälle. Rahustav ja joovastav. Ajatu ja aegumatu. Võiksin tundide viisi peast teda deklameerida. Ikka ja jälle lugeda “Unes ja luules” (Armuaeg 1991) ning jäädagi mõtlema.

3 impressions

  1. keset õitsvaid pärni
    lendab kollane liblikas
    joovastav kevad on südames
    lendab ja silmad on pärani

    hommikukastes end karastas
    kuuvalgust piieldes
    tärkavat päeva peljates
    päikesekillu varastas

    nüüd lendab kesk õitsvaid pärni
    väikene kollane liblikas
    silmades päikesekild
    algab kollase liblika suvi…

    Impressed by toomas — June 3, 2006 @ 1:15 AM

  2. Viide autorile ka paluks!

    Impressed by CV — June 3, 2006 @ 12:24 PM

  3. Mossitus on üks sagedamaid luuletusi, mis mind kummitama hakkab mingitel hetkedel. Ja viimati oli täitsa hiljuti. Lihtsalt tekkis mingi äratundmine, kuna ise jätsin selle üles kribamata seekord.

    Impressed by j — June 3, 2006 @ 2:12 PM


Sorry, no comments!.

0.752 seconds. All rights reserved!