June 28, 2006

sarjast tegemisi

label: supergirl — CV @ 5:27 PM

Kõik on jõudnud oma jaanipäeva ja Jelgava muljed juba üles kirjutada, aga mina olen nagu orav rattas kiiret elu elanud ning ei olegi veel jõudnud selleni. Peaks selle vea parandama.

Kõigepealt siis jaanipäev. Ütleme nii, et ülimalt informatiivne jaanipäev oli. Ma sain targemaks. Tipphetkeks oli öösel ujumas käimine. Mina, kes ma tavaliselt ujun stiilis “korraks vette – kohe välja”, ei tahtnud sealt veest üldse välja ronida. Jube mõnus oli. Muidu jagus jaanipäeva päikest, vihma, lõket, vorste, šašlõkki, jutuajamisi, head seltskonda, sõidukilomeetreid ja üllatusi. Täiesti rahuldav jaanipäev. Äkki saab kunagi piltegi näha kui pilleriini torkida.

Laupäeva varahommikul sai siis Jelgavasse põrutatud. Mingi imeliku variandiga ja tsoome abiga olin ma saanud varustuse ja esialgse loa. Kohele jõudes ei olnud parasiil üldse vaimustatud variandist, et mind lennukisse lubada, aga kuidagi jõudsin ma ka sinna. Igatahes 4-ndal tõusul olin ma täitsa kirjas ja lennukisse läksin ka. Sellest, kui hullumeelne see lätlaste drop-zone on, võite lugeda näiteks kohal olnud ELO, aatomiku või MNO blogidest. Redelisse sai lausa 3 allkirja juurde ja tegelikult olen mega rahul selle Jelgavas käiguga. Hoolimata kõigest oli šeff olemine ning mõnus lendamine. Minu “kustumatute muljete varamusse” lisandusid aga kindlalt laupäeva 4-nda tõusu hüpe ja pühapäeva 2-se ja 6-da tõusu hüpped.

Laupäeval siis 4-ndal tõusul kirjas ja südame värisedes läksin lennukisse. Võõras koht ikkagi ja võõras lennuk (polnud enne AN28-te isegi mitte näinud mujal kui pildi peal). Hüppasin soolot, et natuke ümbruskonnaga tutvuda jne. Pilvede alumine piir läks kusagil 1400-1500 peal. Kuni varju avamiseni läks kõik üsna korrapäraselt ja hästi, kuid siis hakkas tants ja trall pihta. Kõigepealt otsustas Raider 220 mulle “meeldiva” üllatuse korraldada ning tegi üliaeglase avanemise. Lõpuks, kui olin kõik torud ka lahti pumbata jõudnud, oli mul kõrgust 500 m ainult ja otse all oli Jelgava linn. Lennuväli paistis kusagil kauguses igatahes. Panin ristituult lennuvälja poole ajama ja lootsin, et linnas maanduda ei tule. Varumaandumisplatse oli küll õnneks piisavalt, kuhu kindlasti oleks ka välja jõudnud, kuid eesmärgiks ja sihiks võtsin ikkagi “põhi-varumaandumise-platsi”. Enne tõusule minekut oli seletatud, et “näe, seal võsa taga on üks suur ja uhke varumaandumisplats” ning sinna poole ma suundusingi. Täpselt selle platsi kõige linnapoolsemasse äärde ma lõpuks maandusin. Napilt. Matkal lennuväljale tagasi sai võpsikus muuseas isegi kitse (või oli hirv?) nähtud. Loomulikult seletati mulle lätlaste poolt peale lennuväljale tagasi jõudmist, et “kui sa nii kaugel olid, siis oleks tulnud kõrgemal avada”. Arvestades, et peale mind jäi lennukisse veel 2 inimest, siis ei osanud ma muud selle peale kosta kui ainult “Möh?!”.

Pühapäevase 2-se tõusu parim osa oli tõus 5000 m peale. Jesh! Selline kogemus siis mul ka nüüd kirjas. Samas ei olnud üldse roosiline jällegi asjaolu, et varju all avastasin end teisel pool jõge (selline parajalt suur jõgi) ning kergelt oli kahtlusi teisele kaldale jõudmise osas. No ei ole vaja nii kenasti träkkida, on ju? Õnneks oli lennuväli allatuult ning varumaandumisplatsi kõige kaugemasse serva õnnestus välja purjetada.

Pühapäeva viimane ehk 6-s tõus oli aga lihtsalt KAIF! Parim! Tegime ühe 3-way: TSO, MRI ja mina. Suurema osa ajast lendasime MRI-ga käsikäes ja ootasime TSO-d, aga noh, lõpu suutsin mina jällegi ära jobutada. Sellest hoolimata oli see üks kaifimaid hüppeid. Kuna lennuväli ei olnud liiga kaugel ning kõik oli üldse ilus, siis sai varju alla ka lõpuks ümbrust nautida. Praeguseni säran selle viimase hüppe peale.

1 impression

  1. pilte on vähe, eriti pole neid inimestest. kukkus nii välja. a järgmine nädal miskit saab.

    Impressed by pilleriin — June 29, 2006 @ 11:04 AM


Sorry, no comments!.

0.939 seconds. All rights reserved!