July 11, 2006

Pociunai

label: supergirl — CV @ 2:31 PM

Emotsioonid hakkavad meeldivalt laagerduma ning võib asjast juba kirjutada kah. Töölgi on esimene kiire möödas.

Leedu oli MÕNUS! Natuke ehk liiga palav ja igasugu hädad kippusid mind ka kimbutama, aga sellegi poolest oli fantastiline nädal.

Nädala parimad palad olid siis järgmised:

Katsetused bootsidega hüppekombega. Esimesel maandumisel sain teada, et bootsid on ühed libedad värgid. Esimese sammu peale olid sussid taeva poole. Hiljem õppisin aga liugugi laskma bootside peal. Šeff värk.

Katsetused Sabre 190-ga. Kohe esimese hooga pöördeid proovides suutsin endale tropikeerud peale keerata. Ehmatus. Avamisrõngas libises ühel hüppel käest ära, mille peale ma õppisin väga hoolikalt meduusi pakkima. Jo-jo meduus on ka üks ütlemata ebamugav vidin. Eriti madalate hüpete korral. Sellegi poolest ma tunnen, et ma olen juba valmis ka 170-se varjuga lendamiseks.

Track-dive’d. Lihtsalt kaif on mööda taevast ringi põrutada. Parimaks hitiks jäi katsetus kiiremini allapoole kukkuda tracki ajal, mille peale sai üks uperpall tehtud.

MI-8. Esimestel hüpetel lihtsalt kukud ja vaatad eemalduvat helikopterit. Mõnus! Sunset load oli helikopterilt parim. Kõrgust anti 1200 ja raha ei tahetudki. Kogu päeva jooksul kogunenud väsimus oli selle peale nagu käega pühitud. Millal jälle saab?

MRI. (Ma juba pool tundi üritan siia sõnastada mis ja miks, aga sõnu ei leia) Tema poolt antud emotsioon teisipäevasel hüppel on selle boogie TOP 3-s. Seda ei saa kirjeldada.

Seltskond. Hulk skydivereid ühes kohas. Kui mõni üksik isend välja arvata, siis seltskonna üle nuriseda ei saa. Palju sõbralikke ja toredaid jutuajamisi. Aitähh kõigile, kes õpetussõnu viitsisid mulle jagada. Ma olen jälle natuke targem ja natuke turvalisem langevarjur. Leedukad suutsid endast igatahes väga meeldiva ja laheda mulje jätta. Sõbralikud ja toredad. Kindlasti tahaks järgmine aasta tagasi sinna. Oi! Õhtuti jagus ikka “case”-sid ka ning õlle kõrvale jätkus alati seltskonda kauemaks.

Liiklus. Leedus ja Lätis on väga jube liiklus. Igatahes taheti mind seal ära tappa mingi Leedu nolgi poolt. Möödasõite tehakse ilma igasuguse nähtavuseta ja nii ta mulle vastu sattuski. Tõmbasin võimalikult tee äärde ning tallusin pidurit, kuid see tobu tõmbas ka minu poole tee äärde. Ninad vastamisi saime pidama ja ainult pool meetrit või vähem jäigi sellest laupkokkupõrkest puudu. Tsoome auto suutsin ka ära rihtida Kaunases, sest keegi loll oli toru valesse kohta pannud. Minagi nüüd nende tsoome auto lõhkujate pikas nimekirjas.

Vigastused. Esimestel päevadel läks nina lihtsalt konkreetselt paiste ning umbes 5-ndaks hüppeks tahtis verd jooksma hakata. Paari päevaga sai sellest murest jagu. Seejärel õnnestus mul ühel maandumisel rohu seest jala alla üks kivi õnnetult leida, mistõttu seniajani hüppeliiges nati paistes. Hüppamist see eriti ei seganud, aga pakkimisega oli küll raskusi.

Katsetused sellili lendamisega. Nalja kui palju, aga sellili ei püsi. Keha juba on harjunud, et naba tuleb maa poole venitada. Ühe korra kui end natuke pikemaks kui 1-2 sekundiks sellili sain, siis avastasin end ka üsna varsti head-down’st.

Õhupall. Need, kes õhupallilt hüpanud – need teavad, kes hüpanud ei ole, ei saaks nii või naa aru, mis värk on. Ainult kilkasin puhtast joovastusest. Tahan veel! Hoopis teistmoodi. Nagu oleks elu esimese hüppe uuesti teinud. Kirjeldamatu tunne.

Kokku sai selle boogie jooskul tehtud 36 hüpet. Rohkem oleks tahtnud, aga palavus tappis, manifest paar päeva ikaldas ning vigastused tegid ka oma töö. Ülirahul!

2 impressions

  1. aga see kurg, kes meid uudistama tuli, oli ka vahva tegelane:) ja leedu konnad on ikka poole nõrgemad, kui läti omad:P

    Impressed by toomas — July 12, 2006 @ 12:03 AM

  2. Kõike ei jõua ka kirjutada : P Nädal on pikk aeg ning siia said kirja ainult kirkamad hetked, mis esimese hooga meelde tulid.

    Impressed by CV — July 12, 2006 @ 12:29 AM


Sorry, no comments!.

0.733 seconds. All rights reserved!