July 31, 2006

sarjast tegemisi

label: supergirl — CV @ 12:15 PM

Niih. Taas on tegus nädalavahetus selja taga. Seekordne nädalavahetus tundus eriti pikk, sest sinna mahtus kuidagi väga palju asju ja isegi uneaega ei jäänud puudu.

Reede õhtul sai taas õe juures katusel turnitud. Seekord asi jalalihaste valutamisega ei lõppenud, aga see-eest on põlvelt nahk maas ja valu teeb see marrastus ka. Kes mõtles välja, et katusekivide ääred peavad nii nõmedalt karedad olema?

Laupäeval käisime tsoomega Narva dropzone kaemas. Vot seda saab nimetada ürituseks “Langevarjusport massidesse!”. Kuna dz (dz=dropzone) asub otse Tallinn-Narva maantee ääres ning ainult umbes 7 km linna piirist, siis oli muiduhuvilisi kohal nagu murdu. Iseenesest käisid asjad dz-s tavapäraselt – näitad varjud ja paberid ette, räägid paar sõna juttu kohalikest reeglitest ja lubataksegi hüppama. Meeldivalt sõbralik seltskond igatahes. Mina tegin kokku 4 tõusu ja tsoome 6. Millegi pärast ei olnud eriti hea õhutunnetus ja seetõttu ma väga tihedalt sinna lennukisse ei roninud ka. Vaated on ülevalt lahedad. Ühel pool meri, teisel pool Narva veehoidla. Lisaks veel neoonroheline järv Narva Elektrijaama külje all, Narva jõgi ja metsapõlengud. Tuvastasin nii Eesti kui ka Vene poole peal 2 põlengut. Ilm oli ilus. Hoolimata sellest, et Tallinnas paduvihma hommikul sadas, paistis Narvas päike ning tuul oli selline ideaalilähedane – 2 kuni 5 m/s. Kenadest ilmastikutingimustest tulenevalt sai lõpuks jälle väiksemat varju proovitud. Hüppan nüüd Sabre 170-ga ning tunnen end vägagi mugavalt. Mingisuguseid orienteerumisprobleeme mul ei tekkinud ning maandumiseks on seal ruumi rohkem kui küll. Seega võib sinna vabalt teine kordki hüppama minna.

Laupäeva õhtul sai veel Kadri sünnipäeval käidud ja lõkke ääres parasemudega, ohh üllatust küll!, langevarjundusest ja lennukitest rääkida.

Pühapäeva hommikupooliku võtsin endale vedelemiseks. Mis nädalavahetus see oleks, kui vedeleda ei saa! Lõpuks teatas duke, et Nurmsis on taevas selginenud ning võib hüppama minna. Kuidagi eriti hea tunne oli Nurmsis hüpata. Kõrgust anti küll vähe (1800-1900 m), aga träkkimise harjutamiseks on seegi piisav ning kuplilendu ei sega. Pühapäeval tundsin ma end õhus taas ülimugavalt. Seltskondki oli tuttav ja turvaline. Natuke mõnusat lõõpimist Doc’ga ning Marvinile “jalaga tagumikku” 100-nda hüppe puhul. Kahjuks ise seal tõusul ei olnud, aga maapinnalt oli kenasti näha kuidas nad 5-way kokku said.

Mõnusa nädalavahetuse lõpetasime mõnusa filmiõhtuga. Arutu hankis terve hunniku vene filme kusagilt ja eile alustasime nende läbivaatamist. Esimeseks sai Питер FM. Vene filmid on nauditavad. Isegi kui süžee ei ole just parim, siis näitlejatöö ning detailiderohkus on lihtsalt nauditav.

No impressions (interesting why?)


Sorry, no comments!.

0.457 seconds. All rights reserved!