August 9, 2006

üks õhtu

label: supergirl — CV @ 2:51 PM

Ma käin väga harva väljas. Muid huve on rohkem. Eile siis sai duke sünnipäeval käidud ja kuna üritus toimus avalikus kohas, siis võib seda vabalt defineerida väljas käimiseks. Olen varemgi tähele pannud, et nagu ma välja lähen, siis on kohe kindlustatud ka mõnede vanade tuttavatega kokku põrkamine, keda pole aastaid näinud. Nii ka eile.

Aga tegelikult ei tahtnud ma mitte sellest kirjutada. Sünnipäev oli juba läbi ning põrkamised põrgatud kui Rein mulle helistas ja teatas, et ta tahaks mind nüüd mootorrattaga sõitma viia. Hoolimata minu mootorrattasõiduks mittesobivast riietusest olin ma ometigi kohe nõus. Kuidas siis saaks “ei” öelda, kui päike on väljas kohe-kohe loojumas ning algamas sume augustiöö. Rein haaras teel minu juurde mulle kaasa kiivri ning ühe jope (mis osutus mulle väga suureks) ning võtsime Moto Guzzi Griso seljas suuna Türisalu panga peale. Ma polnud aastaid sõitnud. Ununenud oli see vabaduse tunne, adrenaliin, soojad ja külmad õhumassid … Surud end vastu teise keha ning annad mõistusega käsu, et ei tohi kurvides vastu kallutada. Hirm ja usaldus käsikäes. Ma ei kujuta end eriti ette kellegi teise kui Reinu mootorratta tagaistmel istumas. Ma usaldan teda. Teisi mitte. Kõik oli mattunud Venemaalt tulevasse vinesse muutes ranniku natuke müstiliseks. Hiljem käisime Tabasalus Baby Back’s söömas. Soovitan soojalt. Mõnus atmosfäär, head toidud. Muusika on täpselt nii meeldivalt taustaks, et ei sega mõnusat vestlust sõbraga. Lõpuks koduteel veel punase täiskuu tõus ning vabadus lihtsalt olla. Oma mõtetega, tuul vihisemas kõrvus ning käed kaevumas Reinu ribidesse kui ta ratast kõigutas.

Nüüd on tunne nagu oleksin uuesti sündinud. Rahu on hinges.

No impressions (interesting why?)


Sorry, no comments!.

1.081 seconds. All rights reserved!