November 4, 2006

avalikuks tehtud elu

label: life is a dream — CV @ 11:33 PM

Mind on korduvalt ähvardatud sellega, et keegi avaldab minu elust midagi st teeb mu elu avalikuks. Kas ma peaks seda kartma? Ma ei arva nii. Mul ei ole midagi varjata ega karta. Probleemivabalt ma isegi blogin omaenda isikliku nime all.

Ma ei arva, et mul oleks midagi varjata. Tavaline inimene koos oma vigade ja heade külgedega. Kes meist ei oleks elus teinud lollusi? Kõik on. Mis vahet seal on? Mis seal ikka varjata. Loomulikult ei käi ma ringi ja ei kuuluta oma lollusi, kuid samas on mul ka üsna ükskõik, kui keegi neist teada saab. Tehtud, siis tehtud. Minevikku ei muuda. Olen elanud ja teinud ning julgen ka oma lolluste eest vastutust võtta ning inimestele otsa vaadata. Peeglissegi vaatan vabalt. Olen õppinud, töötanud ja elanud sh mässanud, joonud, armunud, armastanud, petnud ja teinud kõike muudki. Elu nagu elu ikka. Vead ja kordaminekud. Ühtedest õpid ning teistest tunned rõõmu. Jah, igasuguseid asju on olnud ja on.

Ma ei häbene oma lollusi enam tagantjärele. Pole nagu mõtet. Minevikku ei muuda ja ära ka ei peida. Las ta siis olla. Minu poolt tehtud teod ja valikud. Hinnata ning nende üle kohut mõista saan ikkagi ainult mina ise. Minu elu ju! Teistele jääb võimalus arvata, mida nad tahavad. Oma arvamuse omamine ja avaldamine ei ole minu käskida ega keelata. Eks selline asi võib ju ebameeldiv tunduda, aga see ei ole maailma lõpp. Tõesti ei ole. Vähe on asju, mis kauaks tähtsaks jäävad (Remarque). Kõik, mis ei tapa … (ei tee muuseas tugevamaks) … on välja kannatatav. Kui ei ole välja kannatatav, siis hoolitseb meie keha ise selle eest, et midagi välja lülitada.

Ma ei tunne, et ma peaks kartma oma isikliku elu või teabe avalikuks tulekut. Ma tean juba, mis on alandus. Enam ma seda ei karda. Mu elu on juba avalikuks korra tehtud väga ebameeldival moel ning enam hullemaks „tollest“ hetkest minna ei saa. Seega on see läbi elatud ning ma olen sellega elama õppinud. Iga inimene peaks alati valmis olema selleks, et tema minevik saab teatavaks paljudele. Või olevik. Elada tuleb nii, et suudad ise oma elu välja kannatada. Mina suudan.

Mul ei ole luukeresid kapis. Mitte ühtegi musta ja räpast saladust kusagil kapinurgas hallitamas. Halvad asjad on ikka seotud tavaliselt kellegi teisega ning seega ei ole nad saladused. Vähemalt minu jaoks, kuna leidub nagunii keegi, kes neist teab. Küll võib minu hingest leida väga helgeid ja säravaid saladusi. Ainult minuga seotud ning mulle kuuluvaid. Neid ei saa ega suuda keegi avalikustada kui mina seda ei taha.

Mind pole mõtet ähvardada. Kõige vähem minu „häbiposti“ riputamisega. Ma lihtsalt ei karda seda. Ma ei tunne vajadust end piinata mõttetute hirmudega.

2 impressions

  1. Maailm on täis väikeseid inimesi kes ei suuda taluda kui keegi omab erinevaid vaateid ja mõtteid või omab midagi, mis on ilusam või uhkem. Sellised saatsid omal ajal naabrite kohta kaebekirju “sinna kuhu vaja” ja vaatasid irvitades kuidas inimesi loomavagunitesse aeti…. Öökima ajavad, vabandage väga.

    Impressed by toomas — November 6, 2006 @ 9:57 AM

  2. minu meelest on sellised avaldused lapsikud ja selliste tegijatel omal kõige rohkem luukeresid kapis. elukogemus ;)

    Impressed by pilleriin — November 6, 2006 @ 9:48 PM


Sorry, no comments!.

0.684 seconds. All rights reserved!