November 23, 2006

sarjast hetki

label: life is a dream — CV @ 9:44 PM

Istusin täna õhtul mere ääres. Lihtsalt niisama. Oma lemmikkohal Linnahalli kail Patarei vastas. Vaatasin udus sõitvaid laevu ning kuulasin raadiot. Maggie Reilly – Every Time We Touch juhtus mängima. Kuulasin hetke, võtsin telefoni ja helistasin Raidole. Ka praegu, 14 aastat hiljem, võin ma lihtsalt võtta telefoni ja talle helistada. Meie lugu. Lugu, mis alati meenutab mulle teda ja talle mind. Lihtsalt “Tere!”, isegi mitte küsimust “Kuidas läheb?”. Võin helistada ja öelda, et Maggie Reilly mängis ja muud midagi. On inimesi, kellega ei pea rääkima, vaid nad teavad ja mõistavad ka ilma sõnadeta. Isegi 14 aastat hiljem. Sellest kõigest on meeletu aeg möödas, aga see õhtu on meeles nagu oleks see eile olnud. See õhtu kui ma sain tuttavaks Raidoga – inimesega, kes on mind kõige enam mõjutanud. Ma ei tea, kes ma oleks, kui poleks olnud teda. Teistsugune kindlasti. Ma olen ja jään talle alatiseks tänulikuks selle eest, et ta tuli kunagi mu ellu. Üks “tere” minu õhtus ja hing muutus soojaks.

Ma naeratasin ja sõitsin koju.

No impressions (interesting why?)


Sorry, no comments!.

0.725 seconds. All rights reserved!