December 3, 2006

sarjast taevaseid tegemisi

label: life is a dream — CV @ 7:18 PM

YESH!!! Eile sai jälle täiesti töötavast lennukist vabatahtlikult välja hüpatud. Ma olen rahul, rahul, rahul! Üle pika aja on taas naeratus näol.

Hommikul võtsime siis suuna Nurmsi poole. Taevasse vaadates ei tundunud igatahes olevat mitte mingisugust lootust sinna varjuga pääseda. Lennuväljal alustati tegevust paintballi mängimisega. Tühi maja, 1 lipp ja kaks võistkonda. Sai roomata, sai ronida ja sai ka tulistada. Lõbus! Järgmiseks tegevuseks oli spottimisvõistlus. Selle raames sai AN-2 ukse peal 2 ringi kõlgutud. Ega hing jäi haigeks küll kui lennukisse ronisime, sest teadmine oli, et kahjuks tuleb seekord lennukiga ka maanduda. Eile sai siis minu jaoks teoks selline kurb tõsiasi, et tulin esmakordselt langevari seljas hüppelennukiga maanduma. Samas võin ma rahul olla, et esimest korda sai proovitud spottimist ja tulemuseks oli neljas koht.

Ja siis ta tuli. Ühel hetkel liikus taevas lennuvälja suunas auk pilvedes. Heledam koht. See, kui kiiresti kõik see rahvas end riidesse sai ja lennukisse ronis, oli kindlasti rekord. Hop & pop. Kaif! Kuidas ma küll olen ilma taevata need 7 nädalat vastu pidanud? Aru ma ei saa. Keksisin ja röökisin sulaselgest rõõmust nagu segane. Elu on ilus.

Õhtul oli sööki ja jooki ja saun ja …. nooh kõike muud ka. Pidu on pidu. Räägitakse, et ma olevat tavapäraselt ka lollusi teinud, aga “mida ei mäleta, seda pole olnud”. Kaotused olid väikesed minu poolel. Kaduma läinud asjade nimekirja lähevad mõistus, hääl ja tsoome.

No impressions (interesting why?)


Sorry, no comments!.

0.776 seconds. All rights reserved!