February 7, 2007

sarjast taevaseid tegemisi

label: life is a dream — CV @ 9:05 PM

enne tõusu

Muljed …

Vot täna oli täpselt selline hüppepäev, millest ma aastate pärast (kui minust on juba vana kärss saanud), aadbitsatele pajatan. Seda eriti siis kui nad peaks kevadel või sügisel nina krimpsutama külma peale.

Hommikul tsoome autosse istudes oli mul küll selline tunne, et mina täna ei hüppa. Mida lähemale jõudis Paide, seda jubedam tundus kraadiklaasil stabiilselt püsinud -22 kraadi. Minu tagurlikud mõtted jätsid mu maha sel hetkel kui lennuväljale jõudsin. Hea tuttav seltskond, hea tuttav tunne – lendamise tahtmine tuleb alati kui lennuvälja näen. Alguses sai niisama külmetada ja oodata, sest tiivatõus oli alles teine. Tasapisi sai endale kiht-kihilt lisatud erinevaid riideid, kõige peale hüppekombe ja lõpuks vari ka selga. Kuna liigutamine on sellisena hoopis teistmoodi, siis võin kinnitada, et peale minu katsusid ka kõik teised pidevalt avamisrõnga asukohta ja kättesaadavust ning padja-sanga olekut.

Kala vaatas paberid üle, varustus kontrolliti ära, line-up, viimased manitsused meile hulludele ja lastigi meid lõpuks lennukisse. Kummalline tunne. Kaks kuud viimasest hüppest möödas, hirm oli hoopis teistmoodi. Pigem kartsin külma kui midagi muud. Saabus 2 kilomeetrit. Uks lahti, spot ja lõpuks esimene meie seast läks. Olin esimese ringi viimane. Kajakas läks minu ees ja astusin uksele sekundeid lugedes. Ootamatult kerkis pähe mõte, et kas ma tõesti hüppan nüüd sellest uksest välja? Ja siis oli juba aeg. Korralikult õpilast välja, vaatasin kaugenevat lennukit ning seejärel tegin 180 kraadi pöörde. Kõik korras. Külm ei ole. Vaatan altimeetrit – 1800 m. Peast käib läbi mõte, et mida kuradit?!? Tavaliselt läheb aeg vabalangemises tunduvalt kiiremini. Siis jõudis pärale. Õhk kannab!!! Mega hästi kannab. Määrasin lennuvälja asukoha ning tegin mõned 360 kraadi pöörded ning nautisin vaadet. Imeline! 1300 m peal andis pro-track piiksu, et valmistu avamiseks. Siis tuli mulle meelde, et nüüd tuleb see kõige hullem osa. Huhh! Avamismärguanne ja viskan meduusi. Ilus aeglane avanemine, täiesti sirgelt. Mõni hetk varju all rippumist ja siis jõudis kohale ka külm. Assa krdi krt!!! Vot see oli elamus! Talutav, aga ega ta ülimeeldiv ei olnud. Peamiselt näpud ja nägu on need, mis külmetavad. Ainus mõte oli, et tahaks kiiresti-kiiresti maha jõuda. Kuna kala keelas rangelt ära kõik madalamat sorti pöörded ja ma viimasena välja hüppasin, siis lennuväljale ma ei jõudnud. Kõrval asuv põld oli aga väga timm maandumispaik. Ilus, pehme ja stiilne maandumine. Ometigi oli enne lennukisse minemist maandumise osas hirmutatud, et valmistuge elu põrutavamaiks maandumiseks. Kui mõistust ja silmi kasutada, siis pole midagi häda. Eriti tänase tuulevaikse ilmaga.

Igatahes – JOOVASTAV! Homme uuele ringile.

PS. Pildid leiab siit.

* Pilt Varulane

1 impression

  1. assaaa, äge :)

    Impressed by Kadri — February 8, 2007 @ 12:15 AM


Sorry, no comments!.

0.814 seconds. All rights reserved!