March 30, 2007

ribadeks

label: life is a dream — CV @ 4:30 PM

Kõik tahavad minust midagi. Huhh, ei jaksa enam. Mind tõesti ei jagu rohkem. Hetk tagasi jätsin õetütre kõnele vastamata, sest ma enam ei suuda ja ei jaksa suhelda ning enne homset hommikut peab veel loetamatu hulga asju ära jõudma teha. Homse hommikuni tuleb vastu pidada. Autos saab magada. See, et homme alates 07:30 on ainult hea seltskond, Euroopa teed ja ees ootav Spa dropzone, ongi see, mis praegu aitab kuidagi moodi leida motivatsiooni ja edasi rabeleda. Homme lülitan telefoni mitmeks päevaks välja ja ei mõtle. Põhiline ongi see, et ei mõtle. Ma ei taha tükk aega mõelda. Aju on üle kuumenenud.

tilk tõrva

label: life is a dream — CV @ 9:15 AM

Liiga vara kelkisin mõne asjaga. Nüüd on minu meepotis üks tilk tõrva. Elu tuli ja tuletas meelde, et “ära hõiska enne õhtut!” ja poetas meepotti tõrvatilga. Mis seal siis ikka. Mõnede pisiasjade eest tuleb veel edasi võidelda hoolimata põhiasja väga positiivsest tulemusest.

sarjast inimesi

label: life is a dream — CV @ 8:56 AM

Aatomik

Eile õhtul sai taas Aatomiku seltskonnas aega veedetud, lausa 6 tundi. Mulle meeldib tema huumorisoon. Muidu tundub sellise tõsise ja asjaliku inimesena, aga kui nalja poetab, siis on tegemist vahedalt lõikava huumoriga. Täpselt selline huumor, mis mulle meeldib ja lõbu pakub.

Mäletan, et langevarjuklubisse tulles ma kartsin teda. Ta tundus instruktoritest see kõige rangem ja kurjem. Eks ma siiamaani kardan teda natuke. Mitte otseses mõttes, aga kaudselt küll, sest mulle läheb korda, mis tal öelda on. Oleks ainult, et tal minu kohta midagi halba öelda ei oleks :P Tema seltskond on alati selline natuke distsiplineeriv.

Aukartust äratab tema viitsimine. Mina nii ei suuda, ma olen liiga laisk ja mugav. Tema tubliduse ja tragiduse tasemeni mina lihtsalt ei küündi. Parim tema tegemiste juures on aga see, et ta lisaks tahtmisele omab ta ka teadmisi, kuidas midagi teha. Alati läbimõeldult ja korralikult. Jah, see tema korralikkus … Iga asi omal kohal … Üks meesterahvas ei saa ju ometi nii korralik olla? Või saab?

March 28, 2007

tädi :P

label: life is a dream — CV @ 4:40 PM

Vot sulle säh. Väike üllatus ja šokk ühekorraga. Reaalsus tuli ja andis malakaga. Õetütar on blogima hakanud. Kogemata leidsin ta hetk tagasi siit. Vastu vaatas pealkiri “Tädi blogis olid pildid …”. Nojah, olen küll viiekordne tädi ja üsna harjunud sellega, aga kirjapildis ei olnud mulle kunagi sõna “tädi” minu kohta öelduna ette jäänud. Šokeeriv nimetus :P

PS. Ja hetk läks aega enne kui jõudis mulle pärale, miks pisike on valinud aadressiks Cephalonia …

March 27, 2007

ja tulemused …

label: life is a dream — CV @ 11:46 AM

… leiab siit. Vot siuke üritus oli!

materiaalne maailm

label: life is a dream — CV @ 2:14 AM

Vahest on kahju, kui mõni inimene halvustab asju, millest ta aru ei saa, sest tal on teine “usk”. Kahju mitte selle pärast, et ta arvab teisiti, vaid kahju selle pärast, et ta ei suuda aksepteerida teistsugust mõtteviisi ja peab vajalikuks seda halvustada. Hiljuti panin siia ülesse vana tuntud tõe rahast. Marta nägi selles ainult klišeed. Võib olla tõesti klišee kui selles ainult sõna raha näha … Vaadates sellele tõdemusele otsa natuke avarama mõtlemisega võiks tähele panna hoopis tegelikku sisu. Kui sa ikkagi pead millegi nimel pingutama, et midagi saada, siis oled sa selle eest maksnud hoopis teist hinda. Igaühel omad eesmärgid, mõni pingutab raha nimel, mõni kuulsuse nimel, mõni … Igaühele oma. Raha eest sõprust, armastust, austust jne ei osta. Minu jaoks on just need “asjad” need, mis väärivad pingutust. Jah, keegi ei saa rahata läbi tänapäeva maailmas. Samas aga ei pea raha ka orjama, sest ta on ainult vahend.

Ma olen tihti viimasel ajal avastanud end selles materiaalses maailmas imelikust olukorrast. Õigustada oma valikuid, et miks mul ei ole liisitud uhket uut autot, miks mul ei ole oma korterilaenuga ostetud kodu jne jne. Tuleb meelde seik aastaid tagasi, kuidas ma üritasin kogu hingest kaitsta oma seisukohta üürnikuks olemise eelistest. Eks ma olin ka äsja tulnud natuke teisest keskkonnast, kus üürniku ja omaniku kohustused on ikka konkreetselt lahus. Mitte nagu siin riigis, kus mingi imeliku progressi tulemusena tunduvad omanikud mõtlevat, et üürnik võtab ka kõik omaniku kohustused enda kanda (alates remondimaksu tasumisest korteriühistule ja lõpetades tulude varjamisega). Jah tõesti, Eestis on mõttetu olla üürnik, sest asjad on paigast ära. Pidades silmas siiski natuke reaalsemat pilti, olen ma endiselt seisukohal, et ma ei taha olla omanik ja vastutaja. Ma tahan olla üürnik – üsna vaba tulema ja minema. Ma olen mugav inimene. Ma parem maksan. Just nimelt selle eesmärgiga maksangi, et tagada endale muretus. Kui ikka aken sisse visatakse, siis on see omaniku mure ära vahetada ja kinni maksta, mitte minu kui üürniku. Ma ei taha lõputult muretseda renoveerimise, remondi ja muude asjade pärast. Ma tahan elada. Igaühele oma …

Ja tagasi asjade juurde. Oma esimesel tuuril ümber Euroopa sain ma esimest korda aru, kui vähe on vaja asju selleks, et elada ja õnnelik olla. Kogu mu maine vara mahtus seljakotti ning taskus oli rahasumma praktiliselt olematu. Sellegi poolest oli see parim aeg. Mingisuguseks põgusaks perioodiks peale Eestisse naasemist suudeti mindki materiaalsuse kummardamisega nakatada. Tahtsin autot, playerit, telekat, muusikakeskust jne jne. Soovide ahel muudkui kasvas koos sissetulekuga. Siis tuli pauk ja mõistus loksus paika tagasi. Siis õppisin loobuma suuremast osast materiaalsetest asjadest. Õppisin kahetsuseta laskma lahti mõttetutest soovidest. Üsna tihti küsin ma endalt mõne asja kohta, et kas mul on seda vaja. Üldjuhul jäävad asjad ostmata. Äkki olen ma nüüd hoopis ihneks muutunud? Seda ma ka ei usu. Täiesti süümepiinadeta hüppan ma tuulde (langevarjundus on kallis) päris suuri summasid.

Ma olen oma valikud teinud. Egoistlikult kulutan endale ja enda heaolule nii kuidas mulle meeldib. Kui raha vähem jätan kulutamata ja ka ei tunne mingit piina. Vähemalt ei ahista raha mind nii nagu ta enne tegi. Kas mul rahast ükskõik? Jah, üsnagi. Ma olen kaotanud üsna suuri summasid raha oma elus ja just need kaotused õpetasid mind loobuma rahast kümne küünega kinnihoidmisest. Raha on asendatav. Alati saab juurde teenida.

Selle pika jutuga ma tahtsin tegelikult öelda seda, et “kõik, mis on raha eest saadud, on odavalt saadud” just seetõttu, et raha on asendatav. Raha on alati üks ja seesama, eripärata, emotsionaalse väärtuseta vahend. Sellel kõigel ei ole midagi pistmist ütlusega, et “raha ei tee õnnelikuks”. Need kaks on täiesti erinevatel tasanditel asuvat. Ma ei saaks kunagi nõustuda, et “raha ei tee õnnelikuks”, ma vaid ütleksin, et see õnn on odavalt saadud kui seda raha eest saab. Lõppude lõpuks on igaüks oma õnne sepp. Mõni vormib oma õnne lihtsalt raha abil.

March 26, 2007

sarjast hommikud

label: life is a dream — CV @ 7:57 PM

Täna oli täpselt selline hommik, mis tuletab meelde ja paneb mõistma, miks ma arutut nii meeletult armastan.

draakoniplika

label: life is a dream — CV @ 3:37 PM

The Winged Protector

The Winged Protector

This illustrious dragon flies through the sky carrying with it the eminent Magic Crystal. It is a fearless protector and will do whatever it takes to keep the trasure safe.

Arutu jõudis täna hommikul oma suusapuhkuselt tagasi ning tõi mulle sellise kingituse.

sarjast hetki

label: life is a dream — CV @ 3:17 PM

Täna kontorist Veski kõrtsi hommikohvi jahile minnes ei hakanud jopet selga panemagi, sest väljas on …

…. KEVAD!

sarjast taevaseid tegemisi

label: life is a dream — CV @ 3:14 PM

hetk enne võistluse algust

Seekordne üritus koos parasemudega oli hoopis laskmine. Narvas toimusid laupäeval “Mitteametlikud meistrivõistlused langevarjuritele laskmises”. Üritus oli sheff!!! Ma olen ülirahul, et end kohale vedasin. Hommikul kell 6 äratuskellaga kakeldes ei olnud ma selles rahulolus küll üldse kindel, aga üritus oli seda väärt. Ma poleks elu sees arvanud, et sportpüss on nii raske! Totaalselt raske. Kui mulle see kätte anti, siis mõtlesin, et ma ei jaksa seda tõstagi. Peale 40 minutilist laskmist oli mul tõelisi raskusi püsti tõusmisega ning üldse oli selline läbipekstud tunne. Nooh, järgmine aasta ma juba tean, mis mind ees ootab ja oskan paremini valmistuda. Esimene kord on ikka ootamatu ja üllatusterohke. Minu täieliku informatsioonipuuduse tulemusena on mu mõlemalt küünarnukilt nahk maas ning kolmes väga omapärasees kohas sinikad. Siiski, siiki … fotol on näha, et oma esimese õppetunni laskmises sain ma selle ürituse võitjalt :D ning loodetavasti just selle tõttu ei jäänudki viimasele kohale. Tagant kolmas hoopis. Tegelikult ei oleks mul midagi olnud ka viimasele kohale jäämise vastu. Aga võrdluse tekitamiseks siis natuke fakte – minul 92 punkti, võideti võistlus 183 punktiga.

* Pilt tiritud Narva langevarjuklubi kodulehelt.

0.786 seconds. All rights reserved!