March 13, 2007

õpetamisest

label: life is a dream — CV @ 8:48 PM

Mulle on alati rahuldust pakkunud õpetamine. Lihtsalt meeldib tohutult. Täna sain ma siis jälle järjekordse õpilase. Ongi vahepeal kuidagi vaikne olnud. Keskmine õetütardest vajab matemaatikaõpetajat üsna harva, sest enda pea lõikab päris hästi ning füüsikagi vajab abi ainult enne eksameid. Noorim õetütar oli täna siis see, kes mulle uueks pikemaajaliseks õpilaseks tuleb täiskavaga. Suhtumine oli alguses nagu mu kõikidel õpilastel on olnud (ja selle 16 aasta jooksul on neid õpilasi jagunud ikka hulgim), et tema ei saa matemaatikast aru ja ei hakkagi saama. Kui ta siis umbes 2 tunni pärast juba hasardiga kilkas õigeid vastuseid endal silmad säramas nagu tegeleks maailma lahedaima meelelahutusega, oli mul taaskord see seletamatu soe tunne hinges. See on nagu omamoodi mõnuaine. Näha seda sära õpilase silmades ja hasarti ning teada, et sellel hetkel tunneb ka tema enda üle uhkust. Ma võin vist ka natuke uhke olla, sest kõik mu õpilased on selle särani jõudnud.

No impressions (interesting why?)


Sorry, no comments!.

0.789 seconds. All rights reserved!