April 2, 2007

sarjast uitmõtteid

label: life is a dream — CV @ 5:21 PM

31.03.2007 Via Baltica Läti 10:30

Tahan kirjeldada seda puudelatvades vilkuvat päikest, kõrvaklappides saatjaks Смы?ловые Галюцинации – Зачем топтать мою любовь. … Странно, когда ты ?ходишь ? ума … Снит?? что мне не дожить до ве?ны ….

Kevad on käes. Ma elasin kevadeni. Kas kevad peaks tähendama pääsemist? Jah, sügisel ja talvel oli hetki, kus mulle tundus, et ma ei ela kevadeni. … Страх во мне о?тавл?ет ?леды … Kevaded oma kujundlike tähedustega, kõik tärkab, ärkab, tõuseb, särab … Tekib tahtmine isegi särada päikesega võidu, olla uus ja värske, ärgata. Ainult sisemist jõudu jääb puudu. Ma ei suuda särada ja ärgata. Pigem tahan peita end ära. Eelmise aasta lõpp ja selle aasta algus on kulutanud mind rohkem, kui ma oleksin tahtnud. Mina, positiivne, naeratav ja julgelt elule vastu astuv, olen leidnud end pessimismi kõige kõrgemalt laineharjalt, kus kõik tundub mõttetu.

Reflex – Я разбила небо. Jah, soundtrack on taas venekeelne. Selline ma olen. Vaatan mööda libisevaid maju. Võõrad majad, võõrad elud, võõras kultuur, aga ikkagi täpselt samasugused inimesed nagu me kõik. … Про?то ? друга?, но не в?ё забыла… Teistsugune. Kindlasti võrreldes aastate taguse ajaga. Viimane pool aastat on purustanud minus viimsegi soovi naiivselt uskuda ja olla, usaldada ja loota … Уходить, не помнить, даже не пытать?? … ?абирать твой номер чтобы попрощать?? … Lauludes on kõik nii lihtne. Elus nii ei ole … Мне уже не больно … Sõnad ainult sõnad. Tegelikult teevad asjad haiget ka aastate tagant. Täiesti uskumatu kuidas võib mõni asi endiselt lõigata nagu noaga. Rääkimata värsketest haavadest. Mu põski mööda on täna ainult pisarad voolanud. See ei ole nutt, see ei ole valu, mis vajab välja röökimist ja nutmist. Need on lihtsalt pisarad. Nad voolavad vaikselt, omaette. Tähele paneb ainult nende soolast maiku. Täna ma kahetsen. Kahetsen tehtud valikuid, tehtud vigu. Homme ma enam ei kahetse ja tänane jääb minevikku, aga täna on veel täna ja homme on veel kaugel.

iPod elab enda elu. Üks lugu teise järel ning mõtted tulevad ja lähevad vastavalt sellele, mida mõni lugu meenutab. Nickelback – Someday … how the hell we wind up like this … Ma ei tea. Algused on alati nii ilusad. Siis näib, et miski ei saa kaduda ning jääb kestma igavesti. Süütud unelmad! Ja ühel hetkel, kui sa seda ei märkagi teed sa midagi või jätad tegemata ning jõuadki punkti, kus … ongi kõik. Rohkem ei ole midagi. Minu rada läheb siit, sinu oma sealt … adjöö, pakaaa ja ongi kõik. Teed näo, et kõik on hästi, sest nii on kokku lepitud, nii oleme asja arutanud. Tegelikult tead sisimas, et kogu selles virvarris saad sa selgust alles väga paljude aastate pärast. Siis kui tolm on teele settinud ja sa näed selle tee tegelikku kulgu. Kui tuleb arusaamine, tuleb ka leppimine sellega, mis oli ja olemata jäi või oleks võinud olla. Seni aga, mässad ja võitled iseenda vastandlike soovide ja tunnete võrgus ning tead, et see ei lõpe sellega, sest valu jääb. Jääb kuni leppimiseni olnuga. Tunded ei allu mõistusele. Vähemalt minu tunded mitte. Ma tean, et Sa lähed. Sina tead, et Sa lähed. See on ammu selge, see on mõistlik. Ja ikkagi … viimase hingetõmbeni hoiame koos seda, mida ammu enam ei ole. See „mittemidagi“ teeb siiski rohkem haiget kui oleks osanud arvata. Sina varjad, mina varjan. Meil mõlemal on nende aastate jooksul tekkinud omad hirmud üksteise ees. Vahest tekib see allumatu soov proovida kõike veel parandada. Ma ei oska ju alla anda, aga … see kõik, mis oli, on meie poolt nii kilududeks pekstud, jalge alla trambitud ning igaks juhuks ka maha maetud, et seda ei paranda isegi mitte maagilised jõud. Kahju … nii ääretult kahju. Mul on tunne, et ma tean, millal ma selle vale sammu tegin, millest lumepall veerema lükkus, et tuua mind siia, tänasesse hetke.

Jah, kevad on. Inimesed armuvad, on õnnelikud ja säravad. Sel kevadel torkab see eriti teravalt hinge. Isegi mõte armastusest paneb mind õudusest värisema. Praegu on veel see aeg, kui tahaks kogu kõrist karjuda, et „EI! Ei iial enam!“. Tegelikult parandab aeg kõik haavad ning ühel heal päeval on kõik teistmoodi. Praegu olen ma veel katki. Purustatud peenikeseks pulbriks ja tuulde puhutud. Sina oled õnnelik ja mul on hea meel selle üle. Armumine on ilus tunne.

Imelik kuidas murtud lubadused jäävad nii selgelt meelde. See kõige hullem viis valu tekitamiseks. Ma ei olegi seniajani aru saanud, kas murtud lubaduse puhul on hullem see, et keegi jättis käitumata oma sõnade järgi või hoopis see tunne, kuidas ma end lollina tunnen. Tunnen end viimase äbarikuna, et uskusin kellegi lubadust. Понимаешь? ? за окном ве?на …

1 impression

  1. […] Kevad. Millega defineerida oma kevadet? Hetk, kui ma keset ööd tegin enda jaoks avastusi ning kõik mu ümber kokku kukkus? “Sinu mina” – need sõnad tantsimas silme ees läbi pisarate. Karta on, et see hetk defineeris minu jaoks mu kevade. […]

    Pingback by Vaike Õiglane » 2007 — December 31, 2007 @ 8:11 PM


Sorry, no comments!.

0.723 seconds. All rights reserved!