April 3, 2007

Spa vol 1

label: life is a dream — CV @ 12:39 PM

Jõudsime Brüsselisse kohale pühapäeva hilisöösel, magasime välja ning esmaspäeva hommikul keerasime ninad Spa Skydiving Centre poole. Paberite kordaajamine läks libedalt. Manifest on britt ning keeleprobleeme ei tekkinud üldse. Tohutult meeldiv ja sõbralik seltskond on siin. Hooaeg on alles algamas ning tänu sellele on rahvast väga vähe. Kuigi DZ on iga päev lahti, siis sellest hoolimata elatakse põhiliselt tandemitest ja AFF’dest. Eile tehti kokku päeva jooksul ainult 5 tõusu, sest rohkemaks ei jätkunud rahvast. Meie kolmekesi (doc, Antti ja mina) saime kokku 3 tõusu, sest kohale jõudsime me tänu ekslemisele üsna hilja ning teadmatusest jätsime ühe tõusu ka vahele. Mina tegin esimese hüppe solo. Tõeliselt imelik hüpe. Lihasmälust on mõned liigutused kadunud, mis tahavad uuesti sisse harjutamist. Sõimasin end mõttes tõeliselt sel hetkel kui pöörde asemel tegin küljele liikumist. 1500 meetri peal oli mõtlemine juba paigas ning liiumise tunne ka tagasi. Hehh, ja siis algas imelik osa. Midagi sellist pole ma varem kogenud. Vaatan altimeetrit, mis annab kõrguseks 1400 meetrit ning seejärel maad ning tunne on selline, et maapind läheneb liiga kiiresti, maapind ei tohiks nii kiiresti läheneda. Peast käis läbi mõte, et altikas on katki läinud ja peaks meduusi lahti viskama. Siis jõudis pärale, et altikas ja Pro Track ei saa ju ometigi üheaegselt katki minna. Viskasin ikka rahulikult 1100 peal varju lahti ning altikaga on ka kõik korras. Õhk on siin Belgias hoopis teistmoodi. Turbukad hakkavad juba nii 600 m peal ning kestavad kuni maandumiseni välja. Esimese kuplisõidu ajal oli ikka tõsine hirm, sest raputas meeletult. Teised tõusud juba harjusin ära. Maandumine on siin ka natuke teistmoodi, sest fleerida tuleb tsipa kõrgemal. Kohalikud hoiatasid ka, et õhk kipub sind vastu maad siin suruma. Pidi koha eripära olema. Seega sain esimesel maandumisel põlve maha, aga edasised maandumised olid juba ilusad ja korralikud. Teisel hüppel tegime Doc’i ja Anttiga 3-way ning päeva viimasel hüppel ronis üks belglane Jean ka meile kampa ning ürituseks oli 4-way. Peale seda kui Antti mulle selga sadas jäigi 4-way ainult ürituseks :D Nooh, igast veast õpib.

Täna on teisipäeva hommik ning DZ on uttu ja pilvedesse mattunud. Lõuna pool (nii 2 km kaugusel) pidi olema täiesti selge taevas ning seega ootame siin ilma. Lugesin huvi pärast saksakeelset langevarjunduskirjandust ning tutvun inimestega. Antti ja Doc kolavad kusagil mujal ringi. Tahaks taevasse!

No impressions (interesting why?)


Sorry, no comments!.

0.893 seconds. All rights reserved!