May 2, 2007

sarjast taevaseid tegemisi

label: life is a dream — CV @ 12:32 PM

Eilne hüppepäev oli superlahe! Ainult 3 tõusu, aga tunne oli nagu oleks mitu korda rohkem hüpanud. Peale hüppepäeva lõppu olin nagu “laksu all”. Aitähh parasiil, Kadri, tuuker, tsoome, Alice, Villu, Rink ja Vidrik ülilaheda seltskonna eest!

Mingil imelikult põhjusel andsid eile eriti positiivse emotsiooni just äpardused. Teisel tõusul olin lähemal kui kunagi varem varu tõmbamisele (välja arvatud see üks kord kui varuvari avatud ka sai). Peale avamist hakkas vari tropikeerde kruttima (arvata võib, et põhjuseks tuules kergelt viltu pakitud vari) ning tegi nägu, et kohe järgneb ka spin. Esimese tropikeeru tõmbas peale avanemisel, teise juba koos 360 kraadise pöördega ning korraks nägin varju ka enda ees koos horisondiga. Jalad harki, lõug rinnale, käed vabaotstele, pilk kõrgusele ning jõuga vabaotsad laiali. Mõttes plaan, et kui tõmbab ühe tropikeeru veel, siis padi-sang, sest kõrgus otsas. Seda ei juhtunud :D ning tropikeerud sai kenasti välja. See oli siis minu esimene* päris tõrge isikliku varjuga. Mul oli viimasel ajal tekkinud hirm, et “mis saab siis kui tuleb tõrge?”. Mul oli hirm, et ma ei suuda/oska adekvaatselt käituda, kaotan kõrgusetaju või kaine mõtlemise või kõik korraga, aga eilne napikas situatsioon andis taas kindluse tagasi, et ma olen endine ning saan hakkama.

Viimasel hüppel suutsin ühe punkti võtmisel totaalselt tobeda vea teha. Tean küll, et ei tohi hakata grippi küünitama kui level ei ole paigas, aga keha ei allunud mõistusele ning tänu sellele kukkusin Rink’i jalgadesse. Häbi on endal ka! Samas andis positiivse emotsiooni kiire tagasilend enda kohale. Mul tavaliselt ei jätku julgust “agressiivselt” lennata, kuid seekord ma tegin seda ning tunne oli hea! Ma ei karda enam kiiremat tegutsemist! Rink ja MNO ja tuukergi on mulle ammu rääkinud, et ära karda, kuid seni ma ikkagi kartsin. Eilne lisas olulise annuse tegutsemis- ja enesekindlust. Ma proovin jätkata samal kursil. Iga asi tahab ju harjutamist.

Teisel spottimisharjutusel vahtisin nagu totakas risti üle lennuvälja. Tõusu ajal olin küll endale kõik korralikult selgeks ja valmis mõelnud, aga kui uks lahti tehti, siis unustasin totaalselt ära, et lennukiuksest võiks ja peaks ikka alla vaatama. Ma tean seda une pealt ka, aga ikka tegin risti vastupidi. Selle jaoks need harjutused ongi, et teooria kinnistuks praktikas.

Rink’ga sai natuke torgitud teemat 4-way team. Ma juba ammu olen tsoomega asja arutanud ja plaaninud, kuid eilsel vestlusel sai asi konkreetsema kuju. Äkki saab siiski sel suvel areneda ja hüpata konkreetse plaaniga. Loodan kogu hingest!

Eilse päeva saak siis 3 hüpet, 3 spottimisharjutust, loodetav uue 4-way teami sünd, hunnikus enesekindluse kasvu ning konstruktiivset kriitikat, millest tunnen arengut. Kas saaks midagi paremat tahtagi?

* Tuuker juba küsis kasti ning see jõuab Finski domikusse kuiva seaduse lõppedes.

3 impressions

  1. hmm, millal Sul see esimene päris siis oli? ma nagu ei teagi…

    Impressed by Kadri — May 2, 2007 @ 1:45 PM

  2. Esimene varu: hüpe nr. 12, 25.09.2005, Kuusiku, põhjuseks meduusikõhklusest saabunud paanika, mis lõppes pingesõlmedega (aga nagu targemad teavad öelda, siis ei tea pingesõlme põhjust täpselt kunagi).

    Impressed by CV — May 2, 2007 @ 2:15 PM

  3. sooh, vot siis.

    Impressed by Kadri — May 3, 2007 @ 10:43 AM


Sorry, no comments!.

1.445 seconds. All rights reserved!