May 3, 2007

ahvatlused

label: life is a dream — CV @ 4:39 PM

Ahvatlustega on raske. Pidevalt satub neid teele ette. Vahest annad alla, vahest saab mõistus enne jaole. Täna oleks keegi mind ääre pealt ahvatlenud kirjutama “selgitusi”, pidevalt saadab mind ahvatlus teatud inimesele helistada … Mnjah. Eriti ahvatlev oleks seda postitust praegu kirjutada ausalt ja avameelselt, aga seda ei saa. Mitte, et ma kardaks, aga lubadused on siduvad ning teistele meelega haiget tegema ka ei pea.

Jääb nagu on. Vaikides pean edasi lahinguid, mida võita ei olegi võimalik. Minu vaikimine, kellegi oletused ja hästi palju mittemõistmist. Vahest ainult imestan endamisi, et kuidas ma õppisin ära sellise vaikimise. Lasta inimestel arvata, mida nad tahavad ning ei tõttagi enam alati selgitama. Kunagi oli mul “eesmärk”, et kõik inimesed, kellega kokku puutun, peavad mind õigesti mõistma. Enam seda ei tunne. Kehitan õlgu ja elan edasi. Vahest ei pea ma enam vajalikuks isegi lähedastele inimestele end lahti selgitada. Vahest on tunne, et lähedasi inimesi enam ei olegi.

Ma tahan kiiremini ära siit. Tähtaeg on iseenda jaoks paigas, suund selgusetu ja kõik muugi sassis ja segamini, aga ma tean, millal ma lähen …

2 impressions

  1. Miks Sa ennast enam lahti ei selgita? Kas selle pärast, et üks kõik kui palju rääkida, alati on keegi, kes saab valesti aru ja väsisid lihtsalt ära?

    (Lihtsalt huvi pärast küsisin. Ise ka ei viitsi kogu aeg selgitada, miks ma midagi teen või mida ma millestki arvan.)

    Impressed by Treissi — May 3, 2007 @ 9:13 PM

  2. Ma arvan, et mulle jõudis ühel hetkel koos esimese ajalehepealkirjaga pärale, et tuuleveskitega pole tõesti mõtet võidelda.

    Ja tegelikult. Mis tähtsust sel ongi, mida keegi arvab. Nagunii käin ma oma rada teiste arvamusest hoolimata.

    Impressed by CV — May 4, 2007 @ 9:52 AM


Sorry, no comments!.

0.774 seconds. All rights reserved!