June 4, 2007

sarjast hetki

label: life is a dream — CV @ 10:16 PM

Päeva viimane tõus. Juba lennukisse minnes on teine tunne, sest kuumus hakkab järele andma. Päike on madalal ja varjud pikad. Rahu. Teed oma hüppe ja avad varju. Vari avaneb täiesti otse. Ei ühtegi jama. Killid slaideri ning haarad pidurid kätte ning tunned, et Sa lihtsalt pead rõõmust hõiskama. See tunne, et kõik on lihtsalt suurepärane, on kõikehõlmav. Sa maandud. Õhtused maandumised on alati tuulevaiksemad. Sa lased varjul lennata nii kaua kui tal selleks tahtmist on ning seejärel jooksed veel hoo maha, mis alles jäi. Peatud. Võtad kiivri peast, keerad suit’i boots’d üles, võtad kindad ja altika käest ning naudid rahu ja vaikust. Kusagile ei ole enam kiiret. Sa ei pea kiirustama pakkima, et jõuda enne järgmist hüpet teha kõik see, mis tehtud peab saama. Lihtsalt hetk. Olla ja nautida. Sa tahaks kallistada kõiki inimesi, kes Sinuga on selle päeva veetnud, sest hoolimata kõigest olid need 8 minutit vapustavalt ilusad. Õhtu dropzone’s võib alata.

No impressions (interesting why?)


Sorry, no comments!.

0.596 seconds. All rights reserved!