June 18, 2007

ühe hommiku kroonika

label: life is a dream — CV @ 5:13 PM

Ärkan Jean’i nõudliku hääle peale.
“Come on! Get up!”
“What time is it?”
“10 past 4.”
Hüppan püsti.
“I’m awake. I will have a quick shower and then I’m ready. Would you be so kind and make some coffee?”
Külm dušš. Taevalik. Jah, ma olen ärganud ja tänaseks päevaks valmis. Riietun ja lähen kööki.
“Good morning Jean! Thank you for coffee.”
Võtan oma kohvitassi ja süütan sigareti. Jah, väljas on veel pime. Kõik on täpselt nii kui peab. “The longest day in Spa” üritus võib minu poolest alata …

“Come on! Let’s go!”
Seisan väljas auto kõrval ja olen kannatamatu, sest kell tiksub.
“I can’t find the house keys.”
Jean otsib läbi kõik oma taskud. Lõpuks leiab ta võtmed ja me oleme valmis minema.
“We gonna be late. I can make it to DZ in 10 minutes, but you’ll not gonna like it.”
“Don’t worry.”

Sõidame. Jah, 18 kilomeetrit ja 15 minutit esimese tõusuni. Ahh, mis seal ikka. Läheme teise tõusuga ning katki ei ole midagi. Vaatan mööda vilksatavaid maju ja puid. Käänuline tee. Mu pilk langeb spidomeetrile. 160 km/h … Ma parem ei ütle midagi. Ta tunneb teed ja kohalikke olusid.

Saabume Spa’sse täpselt sel hetkel kui esimene tõus maast rattad lahti rebib. Taevas on pilvi ja aimatavat päikesetõusu. Natuke tuult. Ei midagi hullu. Ütlen inimestele tere ja tahan end regada teisele tõusule. Probleemi pole. Minu ja Jean’i koht on sinna juba reserveeritud kui hommikul aru on saadud, et esimesele tõusule me ei jõua. Krt, Spa boarding card ununes litsentsi juurde ning ei ole kaasas. Ka sellest ei ole midagi. Jeff lubab, et vormistab mulle uue kaardi selleks ajaks kui ma tõusult tagasi.

10 min call. Kontorollin varustust. Cypres sees, kõik asjad olemas … Korras. Tõmban suit’i selga ning ronin varju rakmetesse. Minek. Eile läks Pro-Track lolliks. Äkki on ööga mõistuse pähe võtnud? Eks lennukis paistab. Näen, et Jean jookseb ringi ja tegeleb millegagi. Aru nagunii ei saa, mida ta prantsuse keeles parajasti seletab. Väljun hallist ja suundun loading area poole.

“Hei! Is it ok, if he is coming with us?”
Naeratan sakslasele ja noogutan. Nimi jookseb nagu alati kõrvust mööda. Jean paneb altimeetrit käele ja teatab naerdes:”I forgot my altimeter in the car. Had to borrow this.”. Ma ei pane tähele midagi, mis häiriks silma. Lennuk maandub.

Ronime lennukisse elevil ja õnnelikud. SUNRISE LOAD!

Peale õhkutõusmist teeb Pro-Track 100 meetri peal piiksu. Mnjah. Endiselt segi omadega. 300 meetri peal, kui kiivri peast võtan, mainin seda ka Jean’le.
“Btw – my Pro-Track did the same thing. So if you see him tracking away, do the same.”, loeb Jean mulle sõnu peale. Vastan talle samaga ning tuletan meelde, et ta ei unustaks siiski ka ise altimeetrit vaadata.

Maailm lennuki akna taga on imeline. Päikest ei ole veel näha. Hetkel on veel ainult erk oranži-kollane triip idas pilvede kohal. 4000 m. Plaan puhas FUN. Exit kõhuli, edasi vaatame, mis saab (põlvedel boots’dega?) ja break-off 1500 m. Ronin ukse taha ja Jean mu kõrvale. Ready-set-GO! Hetk peale exitit on veel kõik hästi. Järgmisel hetkel näen, et Jean pusib midagi oma rinnarihma kallal ja see on ka kõik. Ta kaob minu ja sakslase vaateväljast uperpallitades. Hüppame sakslasega plaani lõpuni. Jah, fun! Kui mu kaaslane ootamatult minema trackib, siis tuleb mulle meelde, et break-off oli 1500. Pro-Track’i piiksu pole mõtet oodata. Trackin minema. Avan varju. Jehuu!!! Kõik korras. Elu on ilus! Maailm on ilus!

Pilvepiirist allapoole jõudes otsin silmadega Jean’i sinise-kollasetriibulist kuplit. Ma ei leia seda. Vaatan alla, et kontrollida tuule suunda ja siis ma näen seda. Sinise-kollasekirju kuppel lennuraja otsa lähedal maas … jooksvad inimesed … vilkuritega auto … Mu peast kihutab läbi mõtete virr-varr. Otsin meeleheitlikult taevast Jean’i varju enesepettusega segatud lootusega, et äkki see ei ole tema seal all. Ma ei taha, et see oleks tema ja tema vari. Ei, see on siiski tema. Üritan inimeste hulgast leida tuttavat punast kombet. Ei. Ka seda ei ole. Viimase lootusekiirena käib peast läbi mõte, et äkki on see ainult põhivari ning Jean on veel varuvarju all rõõmsalt taevalaotuses. Minu lootuse kustutab fakt, et ma näen selgelt maas, Jean’i põhivarju kõrval, teist varju. Üleni helesinine. Varu …

Maandun. Miks peaks olema varu- ja põhivari ühes ja samas kohas? Ma ei taha mõelda, aga kõik võimalikud pähe kerkivad stsenaariumid on õudsed. Lappan torpid kokku, haaran oma varju ja torman sinna.

Mida lähemale ma jõuan, seda hullemaks muutub paanika mu sees. Lennuvälja turvamasin … inimesed … keegi korjamas kokku põhivarju … varuvari … kuid ma ei suuda näha Jean’i enne kui jõuan päris ligidale. Süda jätab löögi vahele. Sekundi murdosa jooksul usun ma halvimat. Ta lebab murul, tekk peale laotatud. Ma ei näe ta nägu … Rob haarab mu käe.
“He’s gonna be alright! Don’t worry, he is OK.”
Rob’i sõnad ja rahustav hääl tunduvad nagu sõõm värsket õhku lämbumishetkel.
“What happened?”
Ma ei julge sammugi lähemale astuda. Kuulen vastusest ainult sõna – DOWNPLANE.

Põlvitan Jean’i kõrvale. Ta pöörab pilgu minu poole ning ta käsi otsib minu kätt. Võtan ta käe ning ma ei tea mida öelda. Ümberringi räägitakse midagi. Pigistan julgustavalt Jean’i kätt ning suudan ainult puterdada midagi sellest, et kõik läheb veel hästi.
“Can I ask for a huge favor?”
“Sure! What can I do for you?”
“I left my phone somewhere. Can I borrow yours to call my parents?”
“Yes, I will get it right away.”

Jooksen pakkimishalli. Viskan oma varustuse nurka. Haaran telefoni. Siis ütleb keegi mulle midagi prantsuse keeles. Ainus, millest aru suudan saada on – ID-kaart. Jah, just. Dokumendid. Otsin paaniliselt Jean’i asjad läbi. Autovõtmed, rahakott. Kas veel midagi? Ei, ei vist mitte. Torman tagasi. Jean helistab emale. Kell on 05:30 ning ma mõistan, et ta jätab ema automaatvastajale teate. Ma ei suuda ette kujutada tema ema paanikat, kui ta ükskord teate saab. Ma ei suuda seda isegi ette kujutada. Võõralt numbrilt teade – minuga juhtus õnnetus ja mind viiakse haiglasse. Lülitan selle mõtte välja. Seda on liiga palju, et praegu taluda.

Keegi küsib minult, kas ma lähen Jean’ga kaasa haiglasse. Jah, loomulikult. Kuidas siis muidu? Kiirabi saabub. Torman parklasse, et olla valmis kiirabiga kaasa sõitma. Krt! Kuidas need võtmed toimivad? Siin ei ole võtmeid. Aaaa. Immobilaiser võti. Käsipidur. Kuidas käib Mercedese käsipidur maha? Ma ei suuda seda meenutada. Lõpuks leian. Nii. Tagurpidi käik. Kuidas? Tagumise käigu asemel satub esialgu sisse teine. Mingi valemiga olen ma selleks valmis ja ees seisev auto jääb rihtimata. Mu käed värisevad. Ma ei suuda selgelt mõelda. Hoian tahtejõuga tagasi pisaraid, mis silmadesse valguvad ning üritan mõelda mitte millelegi muule kui ainult sellele, mis parasjagu käsil. Sõidan teeotsa. Jean on kanderaamile tõstetud. Ma ei suuda seda vaadata. Otsin sigareti välja. Tuld ei ole. Väravast saan tuld kellegi käest.

Sõidame. Kiirabiauto sõidab eriti aeglaselt, sest teed on kitsad ja kurvilised. Mul on tunne nagu ei oleks see mina seal roolis sõitmas kiirabiauto järel. Elu tundub sürrealistlik. Viimaks kiirtee. Esimene linn. Keerame sisse. Kiirabiauto sõidab punase tule alt läbi. Hingan korra sügavalt sisse ja järgnen.

Lõpuks ometi haigla. See sõit on tundunud igavikuna. Otsin parkimiskohta. Otsin haigla sissepääsu ja ei suuda seda leida. Kõik prantsusekeelsed väljendid tunduvad olevat peast kadunud. Kuidagi suudan end arusaadavaks teha ja vastusestki aru saada. Infolaud. Mul palutakse sealsamas oodata. Ma ei suuda oma mõtetega üksi olla … Lõpuks mind kutsutakse.

Jean naeratab kui ma sisenen.
“Are you in pain?”
“Yes! I think I broke few ribs, but otherwise I feel OK. I can move my legs and arms.”
Ma seisan tummana ja suudan ainult ta kätt hoida ning ta juukseid silitada.
“Do you want to make a bet? 5€ if I’m right that I broke 3 ribs. What would you predict?”
“Less …”
“OK! If none of us is right, we gonna split the pot.”
“Do you want to try to call to your parents again? They must be in panic.”, ma ulatan Jean’le tema telefoni, mille ma autost leidsin. Ta tänab mind ja helistab.

Arst siseneb. Ta viiakse röntgenisse. Mind palutakse taas oodata. Arst lubab, et 20 minuti pärast mind kutsutakse uuesti. Väljun. Vaatan iga minuti tagant kella. Möödub 20 minutit … Keegi ei tule mind veel kutsuma. Minus tõuseb paanika. Miks nad veel ei tule? Mis nad leidsid? Kui halvasti kõik on? Möödub veel 5 minutit ja aina raskem on võidelda pisaratega. Vaatan aeglaselt liikuvaid osuteid ning võpatan iga heli peale. 30 minutit … Lõpuks ometi tuleb arst ja palub mul sisse tulla. Meid jäetakse kahekesi.
“Tell me? What did they find?”
“Nothing.”
“Nothing?!?”
“Nothing is broken!”
Ma ei suuda seda uskuda. Suurest kergendusest hakkavad mu pisarad voolama.

See hommik on uskumatult pikk olnud …

5 impressions

  1. See on nii uskumatu lugu nagu muinasjutt! Jean võib julgelt oma teistkordset sündi tähistada. Ei tea palju tal neid kaitseingelid võib olla. Miljon-triljon vist.

    Impressed by Jane — June 18, 2007 @ 8:33 PM

  2. Aga mis ta seal rinnarihma juures siis pusis?

    Impressed by Jane — June 18, 2007 @ 8:34 PM

  3. Someone has a lucky star I believe.

    Impressed by Linda/Adnil — June 18, 2007 @ 11:47 PM

  4. Loe nagu enesetapja päevaraamatut! Hüppe-eelne kiirustamine on õnnetuse kaelakutsumine. Mehel vedas seamoodi.

    Impressed by wolli — June 19, 2007 @ 10:51 AM

  5. Teistkordne sünd tõesti. Kaks sünnipäeva järjestikku edaspidi. Kogu lugu juhtus tema sünnipäevale järgnenud päeval.

    Impressed by CV — June 19, 2007 @ 12:09 PM


Sorry, no comments!.

0.823 seconds. All rights reserved!