June 19, 2007

hiljem …

label: life is a dream — CV @ 11:47 AM

Hiljem oli aega rääkida. Küsida. Analüüsida. Palju halbu pisiasju üksteise otsa. Üks asi viis teiseni. Üks viga teise otsa … Jean’i muljetest laotus minu ette tükkhaaval pilt juhtunust.

Ta hüppas lennukist välja ja tundis ootamatult kuidas ranitsa õlarihmad tahavad üle õlgade libiseda. Sel hetkel ta märkas, et rinnarihm on lahti. Ta üritas seda kinni saada. Lõpuks, kui ta oli rinnarihma kinni saanud, otsustas ta, et peaks varu tõmbama. Ta käsi koos altikaga oli sangal kui Pro-Track andis märku avamiskõrgusest. Ta unustas täielikult, et ta Pro-Track ei toimi adekvaatselt. Ta usaldas piiksu ning kõrgust kontrollimata otsustas ümber ja avas põhivarju. Ta ei saanud arugi, et peale põhivarju avamist pani avamisautomaat paugu ning avas varuvarju. Ta ei näinud varuvarju oma selja taga. Ta haaras põhivarju juhttropid ja hakkas pööret tegema. Sellega ta end downplane keeraski. Ta ei teadnud avanenud varuvarjust midagi kuni selle hetkeni kui ta juba maas lebas. Alles siis sai talle selgeks, et põhjus, miks ta oma põhikuplit horisontaalselt enda ees nägi, oli downplane. Kaks 170 ruutjalast varju – üks ees, teine taga.

Hästi palju vigu. Ma ei tea, kuidas mina oleks tema olukorras käitunud. Ma ei taha sellest isegi targutada mitte.

See kõik, mis laupäeva hommikul toimus, on pannud mind mõtlema. Ma ei ole varem mõistnud, kui isekas ma olen. Ma rääkisin eile pikalt nii ema kui arutu‘ga. Jah, nad muretsevad mu pärast. Nagu arutu ütles:”Iga kord, kui Sa kusagile lähed, käib mu alateadvusest läbi mõte – kas Sa tuled tagasi.”. Ema ütleb, et ta püüab sellele lihtsalt mitte mõelda ning:”Sa oled hea tütar, Sa saadad ju alati sõnumi.”. Nad ei avalda mulle survet, et ma peaksin hüppamise lõpetama.

Ma ei mõtle lõpetamisele. Ei, mitte seda. Ma tean miks ma hüppan ja ma tean, miks ma tahan jätkata.

Samas. Mis saab siis kui tõsine õnnetus juhtub mõne mu lähedasega? Kellegagi, kellest ma tõeliselt hoolin? Kui ma juba Jean’i õnnetust nii raskelt üle elasin, siis mida ma teen, kui see juhtub kellegagi, kes on mulle väga kallis? Ma olen näinud päris palju õnnetusi lennuväljal ning mingil imelikul põhjusel on need mind alati üsna külmaks jätnud. Külmaks selles mõttes, et nad ei ole mind puudutanud sügavalt. Tsoome õnnetus puudutas mind kergemalt ainult tänu sellele, et ma ei näinud seda. Sel hetkel, kui ma sain teada, et midagi oli juhtunud, oli tema juba püsti ning korjas oma varju kokku. Ma ei pidanud tema pärast kartma.

See on ohtlik ala. Ma olen seda teadnud algusest peale, aga mul on tunne, et alles nüüd hakkan ma seda mõistma …

UPDATE: Wolli jutt täiesti õige. Ühe pisiasja tahaks siiski üle täpsustada. Jean’i rinnarihm oli enne lennukisse minekut visuaalsel vaatlusel kinni. Ainult, et mitte korrektselt. Isegi videol on näha, et rinnarihm täiesti olemas ning pealiskaudsel vaatlusel nagu oleks täiesti omal kohal. Ning Pro-Track … Manuaal kodus, koha peal ei teadnud keegi kuidas sellega hakkama saada, kasutusjuhendit ei leidnud ning mina hüppasingi käe peal oleva altimeetri järgi … Ta saab tegelikult väga hästi aru, mida ta kõike valesti tegi ning eks minagi seal kõrval sain väga olulise õppetunni.

4 impressions

  1. kole lugu… aga see jääb küll täiesti mõistetamatuks, kuidas ta kuni maandumiseni aru ei saanud, et varuvari lahti on? kui ma oma 29. hüppel downplane’iga hakkama sain, siis ma esimese asjana mitte ei näinud, vaid tundsin seda teist kuplit oma selja taga. mu arust seda ei saa mitte tunda.
    võib-olla ta lihtsalt ei mäletanud pärast matsu?

    Impressed by elo — June 20, 2007 @ 10:05 AM

  2. Ma tõesti ei tea. Mulle jääb palju rohkem asju mõistetamatuks. Eks inimesed on erinevad …

    Impressed by CV — June 20, 2007 @ 11:11 AM

  3. Elo, ja kuidas sa maandusid oma downplane’iga?

    Impressed by Jane — June 20, 2007 @ 4:18 PM

  4. varuga maandusin, lasin põhivarju ära. ei taha mõeldagi, kuidas sellise konfiga maandumine oleks lõppeda võinud.

    Impressed by elo — June 20, 2007 @ 4:49 PM


Sorry, no comments!.

0.744 seconds. All rights reserved!