July 20, 2007

kaks “testimonial’i”

label: life is a dream — CV @ 1:04 PM

Orkut. Uue aja rate. Viimase nädala jooksul on mulle ootamatult kirjutatud kaks iseloomustust. Üks ootamatum kui teine. Loomulikult on hea tunne kui kiidetakse ja ilusaid sõnu su kohta öeldakse. Kohmetu tunne ja samas uudishimulik ka. Kuidas siis teised sind näevad? Mida sinus oluliseks peavad? Ka kõige ükskõiksemale inimesele, kellele maailma arvamus korda ei lähe, pakub vahest huvi, et millisena teised teda näevad. Loen neid iseloomustusi ja küsin endalt, et kas ma ikka olen nad ära teeninud. Kas ma ikka olen nii tark ja ustav? Ise näen ju ennast hoopis teistsugusena. Pigem tean ju enda halbu külgi. Tunnen aukartust tarkade inimeste ees ja kahtlen, et ei küündi kunagi nende tasemele.

Mitu kuud on minu mustandite hulgas olnud üks kirjutis. Aeg ajalt täienenud. Hoopis teine minapilt.

Ma tean, et ma olen kohutavalt halb isiklikes suhetes. See sõltuks tegelikult minust. Parem olemine siis. Vahest ma isegi püüan. Vahest, aga ikkagi ei oska inimestega läbi saada. Kadestan neid, kes oskavad. Mina nii ei oska. Tihti ei saa ma isegi aru, mida ma valesti teen. Jah, ma tean, et ma olen olnud tihti ebaviisakas, sest lükkan kõrvaklapid kõrvadesse ja iPod’i mängima ning lülitan end välja. See ei ole mossitus. See on väsimus. Samuti olen ma liiga siiras. Nii siiras ei tohi olla, sest inimesed ei ole sellega harjunud. Siiruse ja otsekohesusega siis.

Pole ma ka kunagi varjanud, et ma olen emotsionaalne ja temperamentne. Minus ei ole seda eestlaslikku kannatlikkust ja pikka meelt. Ma elan kirglikult ja ma ei tahagi teistmoodi elada. Vastupidiselt nendele inimestele, kes kipuvad mulle rääkima, et „ära ole nii äge“ ja „rahune maha“, arvan mina, et nemad elavad valesti. Elama peab kire ja tunnetega. Mul on ju ometigi õigus niimoodi arvata? Samas ma ei lähe kedagi õpetama ega raputama, et „hei, ärka üles ja ela!“ või „kui Sa vihane oled, siis karju“. Meelde küll ei tule, et oleksin seda teinud. Kust võtavad siis teised inimesed õiguse tulla mulle oma elustiili peale suruma? Ma pole närvi läinudki, räägin natuke kirglikumalt ja juba mind rahustatakse. No milleks? Ma elan, hingan, olen ja tunnen. Lubage mul siis tunda! Siis ma ju meeldin teile, kui ma olen kriglikult õnnelik ja rõõmus? Miks ma siis kirglikult kõike muud ei võiks olla? Kuigi. Loomulikult ei pruugi ma ka kirglikult õnneliku ja rõõmsana kellelegi meeldida.

Mina. Vastuoluliselt loogiline, aga siiski kummaline. Arutu armastab öelda, et “teised” ei saa meist aru. Mina leian, et isegi arutu ei saa minust aru. Mõni inimene ehmub ja satub segadusse isegi kaudsest kokkupuutest minu natuke kummalise maailmaga. Mõnda see paelub ja mõni näeb puude taga ka metsa. Igaüks isemoodi. Mõni püüab mind muuta ja leiab end muudetuna. Võib olla ma tõesti petan vaid ennast nähes maailma enda loogikaga, aga äkki on mul siiski õigus ja maailm ongi selline?

Jah. Vähemalt selles osas läks iseloomustus tõesti täppi, et ma murran sageli pead asjade üle …

No impressions (interesting why?)


Sorry, no comments!.

0.636 seconds. All rights reserved!