August 5, 2007

unenägu

label: life is a dream — CV @ 12:54 AM

Ma mäletan oma tänaöist unenägu liiga selgelt. Pulmad. Minu pulmad, aga ma ei abiellunud ja ma sain sellest teada alles järgmisel päeval. See oli nagu filmis. Ma nägin end minemas valges kleidis kirikusse ja seejärel oli õhtu või järgmine päev, aga ma isegi ei teadnud, et ma ei abiellunud. Ma arvasin, et ma olen abielus, aga siis tuli välja, et mu peigmees ei ilmunud laulatusele.

Märt. Miks just sellenimeline mees?

Ma ei abiellunud, sest ma olin nii sassis omadega, et üks öö enne pulmi läksin välja ja jõin end täis ning ei ilmunud koju. Ma suutsin unenäos mõelda, et ma ei taha abielluda. Ja siis, kui mul lõpuks oli võimalus andeks paluda oma peigmehelt, siis ma lihtsalt seisin seal, uhkelt, ja suutsin vaid öelda, et “so what?”. Ma kõndisin minema ja samas mõtlesin, et tegelikult ma tahaksin hoopis põlvili tema ees andeks paluda, kuid ikkagi ma kõndisin minema. Seejärel ma ärkasin.

Jube selge unenägu. Ei midagi segast ja unenäos tundus kõik liiga tõeline. Nagu ma oleksin seda tõesti läbi elanud.

Ja unenägude seletaja ütleb: “Iseenda pulmade pidamine – teadmata tulevik.” Ei midagi uut.

No impressions (interesting why?)


Sorry, no comments!.

0.575 seconds. All rights reserved!