August 7, 2007

lineover

label: life is a dream — CV @ 1:06 PM

Üks päev Big Way Camp’s oli segane. Hästi palju muudatusi ja jooksmist ja segadust ja …

Lühidalt. Tulin hüppelt ja hakkasin pakkima. Sel ajal kui ma parajasti oma varju ette valmistasin kookoni tegemiseks, teatati, et vaja kohe välja minna treeneri juurde. Ma ei tahtnud pakkimist uuesti alustada. Tegin hästi kiired liigutused, et kookon võimalikult kiiresti kokku saada, sest kookoni võib ju julgelt jätta põrandale vedelema. Kitsas oli, sest pakkijaid oli palju. Kiirustasin liialt ja viskasin selle kiirelt kokku pandud kookoni üsna lohakalt põrandale ning jooksin välja. Tulin tagasi ja pakkisin edasi. Tropid kookonini olid ju korras. Varjust õhku välja surudes tundsin küll, et kõige ilusamalt see kangas seal sees ei ole. Lõin mõttes käega ja lükkasin varju kotti ära.

Järgmisel hüppel oli siis olemas. 900 m viskasin meduusi. Vari avanes üsna kiiresti (tulenevalt Big Way Camp madalamast avamiskõrgusest pakkisin oma varju kiiremini avanema), kuid tõmbas mind vasakule. Spin’i tunnet samas ei olnud. Kiire pilk ülesse tuvastas, et vasakul kolm toru kinni. Kõrgus 700 m kandis. Haarasin kiirelt tagumised vabaotsad ja pumpasin. Esimese tõmbega nägin, et asi on eriti halvasti. Üle kolmanda toru jooksis tropp tagumise vabaotsa tropikimbust. Lineover. Tõmbasin tagumisi vabaotsi järsemalt ning see tropp tuli varju pealt ära ning vari lõi korralikult lahti. Killisin slaideri ja siunasin end varju all kõva häälega. Lohakas. Uskumatult lohakas. Isegi oma sabatunnet ei uskunud, sest “varjud on ju ehitatud avanema”. See oli uskumatult loll minu poolt nii lohakaks muutuda. Isegi kui see oli ühe pakkimise lohakus. Sellel ekstreemspordi alal võib esimene lohakus ka viimaseks jääda.

Õppetund vastu võetud …

No impressions (interesting why?)


Sorry, no comments!.

0.818 seconds. All rights reserved!