August 25, 2007

juubeldus

label: life is a dream — CV @ 1:40 AM

Õdu sai täna 40 aastaseks. Käisin õhtul juubelil. Mõnus väike ja rahulik koosolemine. Hea meel on leida, et õde on oma elu lõpuks paika loksutanud. Mõnda aega elas ka tema omamoodi limbos, kus ta ei liikunud ei edasi ega tagasi. Ühel hetkel loksus äkki kõik paika ja hakkas liikuma parimas võimalikus suunas. Nad on mehega päris palju vaeva oma elamisega viimase kahe aasta jooksul näinud. Kõik on korda tehtud ja ilus ning hubane.

Pidu oli nagu pidu ikka. Sööki ja jooki ja muusikat. Elavat muusikat akordionil. Kõik nii tuttav ja turvaline. Omadega on ju alati täpselt teada, et kes mida teatud joobestaadiumis tegema hakkab. Seekord ma ei olnudki kaine autojuht ning seega sain ka ise šampuseklaasi kokku lüüa juubilariga. Kamba peale tehtud kingitus oli ka täpselt see õige, mida õele vaja oli. Mulle endale meeldis selle juurde tehtud kaart tohutult. Peale seda kui Keio meie perekonnaga liitus on kõik sünnipäevakaardid tema joonistatud ja tehtud. Seekord oli ta veel eriti palju vaeva näinud ning kaart oli ehe kunstnikutöö.

Vennas rääkis hea loo meie ühistest tuttavatest. Mehe telefon heliseb igal hommikul kell 6. Mingil põhjusel käis naisele asi see nädal närvidele. Mees lülitas õhtul telefoni välja ja lohutas naist, et homme ei helise, sest telefon välja lülitatud. Mõlemad olid üllatunud hommikul tehnika arengust, kui telefon hoolimata välja lülitatud seisundist tavapärast lärmi tegi kell 6 hommikul. Järgmine õhtu võttis naine telefoni, pani selle soki sisse ja esikusse jalanõude kappi tütre tossu sisse, et sealt see helin ikka teise korruse magamistuppa ei kostu. Naine läks hommikul tööle. Mõne tunni pärast laekus naisele e-mail mehelt, kes ei saanud helistada, küsimusega, et kus ta telefon on? Mees ei suutnud kuidagi seda leida. Naine juhatas mehe e-mailiga telefonini. Mees oli “natuke” närvis ja lubas naisele “kätte maksta” selle triki eest. Mis naisel muud üle jäi kui vastata, et “ma armastan Sind ka!”. :)

Õhtu lõpupoole kiskus asi kurvamaiguliseks. Hüvasti jättes õel pisarad voolasid ja ta oli tõsiselt mures, kas ta mind enam näeb. Hüvastijätud tunduvad lõplikud. Miks küll? Ega ma ometi ära ei kavatse ju kaduda! Jah, omal moel jätan ka mina ju kõigega hüvasti, aga mitte jäädavalt. Kogu perekonda on haaranud mingi nukrus minuga suheldes ning mind häirib see. Ma ei oska kuidagi sellele reageerida ega käituda. Õigustada? Selgitada? Ma ei taha oma egoistlikke põhjuseid välja öelda. Ma ei kao ju päris ära ning Euroopa ei ole üldse nii suur.

No impressions (interesting why?)


Sorry, no comments!.

0.631 seconds. All rights reserved!