September 20, 2007

10 päeva

label: life is a dream — CV @ 9:43 PM

Luban järgnevaks kümneks päevaks siia vaikust. Homme lennukisse ja Hispaaniasse. Arvuti jääb koju ja telefoni lülitan välja.

Terve selle nädala olen lennus olnud. Soomes ja Saaremaal ja … Väsinud vist jälle? Või mõjub mulle hoopis see, et ma peaks praegu asju pakkima, aga ma ei saa. Mul keerab alati kõik sees pahupidi kui keegi mind alt veab ning minu ülihoolikalt planeeritud ajakava peapeale pöörab. Üritan hetkestressi kontrolli all hoida mõttega järgnevast kümnest igapäevaelu- ja tööprobleemidevabast päevast.

September 19, 2007

rippuvad juhtmed

label: life is a dream — CV @ 8:04 PM

Täna koju jõudes jõudis mulle täie intensiivsusega teadmisesse, et ma teen kodus remonti. Seni on see tundunud rohkem sellise sõnakõlksuna, aga need paljad seinad ja rippuvad juhtmed suutsid täna ka mu teadvusesse selle teate tuua. REMONT! Ohh õudust!

September 18, 2007

lahendused

label: life is a dream — CV @ 5:23 PM

Ma olen alati uskunud, et kõik lahendused tulevad ise. Väga meeleheitlikult ei tohi neid kunagi otsida, sest selliselt leitud lahendused on üldjuhul meelevaldsed ning mitte kõige paremad. Lõppkokkuvõttes nad ei taha toimida. Õiged lahendused tulevad ise. Selleks peab ainult piisavalt kannatlik olema. Mõnikord peab isegi valed lahendused järele proovima, et õigeni jõuda. Natuke ootama ning ühel hetkel saabub selgus. Käed rüpes ei tohi siiski istuda. Eesmärke peab teadma.

Tänane koosolek osutus ootamatult produktiivseks ja positiivseks. Tuleviku hägune kuju hakkab vaikselt saama endale sisu ja värve. Mul on järgmiseks kaheks nädalaks hulgaliselt mõtlemisainet.

sihtpunkti suunas

label: life is a dream — CV @ 8:48 AM

Reisimine on kulgemini, mis sunnib mind alati sirgeks mõtlema sel hetkel sõlmes olevad mõtted. Reisimise parim osa. Pidev liikumine, millegi suunas, vaigistab muidu mind alati saatva rahutuse ning annab taustsüsteemi, mis võimaldab seada mõtted ritta ning arusaamad perspektiivi. Otsused tulevad väiksema vaevaga. Sunduslik aja maha võtmine liikumise võtmes.

Äärmusest äärmusesse ja mulle meeldib see. Kord first class, kord telkimine. Kuldset keskmist praktiliselt mitte kunagi. Olen maganud öö pargipingil ning järgmise mõnede tärnidega hotellis. Ka mu elus tundub kõik kulgevat äärmuslikes tingimustes. Põhjatust sügavusest äärmuslikesse kõrgustesse. Ülekantud tähenduses loomulikult. Ideaalse tasakaalu saavutamine näib kättesaamatu eesmärgina, aga ometi ma püüdlen selle poole. Mõnikord olen ma sellele üsna lähedal. Praegu näiteks. Ometi tundub ta endiselt täiesti kättesaamatu.

Hetkel olen ma suutnud balanseerida suurema osa oma elust tasakaalu. Ainult romantiline osa on täiesti puudu. Huvitav, kui ma kõik muu sassi löön, kas siis tuleb süda seda olukorda tasakaalustama? Ette küll ei kujuta, et ma võiksin end kellegagi lähitulevikus siduda. Mingit soovi ei ole sellele karusellile astuda. Samas ma ju tean, et armumine võib juhtuda nagu tormihoiatuseta orkaan. Ma loodan seda vältida. Vähemalt mõnda aega. Ma tean ka seda, mida lootuse kohta öeldakse …

Mind paneb imestama see üksinduse terava tunnetuse puudus. Suhtes olles mässasin ja möllasin, otsisin ja rabelesin. Vallalisena ma ei tunne lähedusest puudust, kuigi ihaldasin seda alles paar kuud tagasi. Nagu oleks läheduse puudumine olnud varem tähtsam, teravamalt esile tõstetud. Või on see hoopis minu viis tegeleda lahkumineku tagajärgedega? See aeg, mida vajan mina rahu leidmiseks, leppimiseks ja edasi liikumiseks? Ma olen varemgi täheldanud, et ma ei ole “kompensatsioonisuhete” (lohutussuhete?) tüüpi tegelane. Ma saan teoreetiliselt nendest aru ega mõista hukka teistsuguseid, aga ma ise ei kujutaks end kunagi ette sukeldumas uude suhtesse kui peale eelmist ei ole olnud aega iseenda leidmiseks ning tegelikult ei ole ma selleks veel valmis. Ma ei taha aukudest tulla välja illusioonide toel, ma tahan neist omal jõul välja ronida. Saada enne tugevamaks kui pea ees jälle tundmatus kohas vette hüpata. Järele mõeldes on peale minu igat tõsisemat suhet olnud vaikuse periood. Pikem või lühem, aga ta on alati olemas olnud. Kuigi … need enne suhte lõppu toimunud rabelemised paremale ja vasakule meenutavad oma olemuselt üsna tihti kompensatsioonisuhet kui sellist. Iga pikem kokkupuude teise inimesega on ju suhe või kuidas? Täpsuse huvides peaks siis märkima, et ma ei ole lahkumineku tagajärgedega tegelemiseks kompensatsioonisuhete looja tüüpi.

Mind on ammu vaevanud küsimus naistest, kes muudavad mehi paremaks. Ka arutu on sellest kirjutanud. Nüüd leidsin Karikate Emanda postitusest lihtsa vastuse, mis vastas kõikidele mu küsimustele.

/…/ Pole mõtet õpetada meest – ta ei andesta seda :P Jumal tänatud, et minu Mehe õpetas välja tema eelmine elukaaslane /…/

Peaks ka endale järgmine kord sellise mehe vaatama …

sarjast hommikud

label: life is a dream — CV @ 7:16 AM

Täna hommikul kell 05:30 ärgates oli mul lausa ahastus, et pean jälle laeval vedelema ja Soome loksuma. Nüüd, peale esimest pooltundi business lounge’s tundub asi täitsa talutav. Isegi kohvi on siin joodav, mis on laeva peal haruldane nähtus. Ees ootab päev Helsingis. Kõigepealt 4 tundi niisama uitamist linna peal, sest ma ei viitsi ülemustele teada anda, et ma hommikul nii varase laevaga tulin. Koosolek algab alles kell 14:00. Loodetavasti suudan end selleks ajaks ka kokku võtta, sest see koosolek tuleb raske. Raskem kui ükski teine. Milline saab olema reaktsioon minu lahkumisteatele?

Tänane hommik tõestas ehedalt, et pisikesed heateod võivad saada kuhjaga tasutud täiesti ootamatutel hetkedel.

… ja kõrvaklappides kõlab Jewel ingellikul häälel:”… come on darling, lets go back to bed …” – iroonia?

September 17, 2007

kütteperiood

label: life is a dream — CV @ 1:53 PM

No tehke, mis tahate, aga sügis on üldiselt mu lemmikaastaaeg. Meeldib. Igat pidi meeldib. Ainult et … alati rikub ilusaima aja ära see pisiasi, et igal pool on kogu aeg külm. Tahaks väljas jalutada ja siis mõnusalt tuppa sooja tulla või vaadata soojas toas vihmasadu. Miks nad ei võiks hakata normaalsel ajal kütma?!? Ahh?

sarjast tõdemusi

label: life is a dream — CV @ 1:52 AM

Täna õhtul kontorist lahkudes tundsin, et käes on aeg kindad välja otsida. Reedel Hispaaniasse. Suve pikendama.

September 16, 2007

some day

label: life is a dream — CV @ 6:23 PM

Some day I’ll walk away
And be free
And leave the sterile ones
Their secure sterility.
I’ll leave without a forwarding address
And walk across some barren wilderness
To drop the world there.
Then wander free of care …

– James Kavanaugh –

September 15, 2007

naisteõhtu

label: life is a dream — CV @ 9:36 PM

Eilne hilisõhtu ja öö oli pühendatud meestele. ELAK‘i naislangevarjurid istusid tuukri punkris, jõid ära poolteist pudelit tekiilat, pool pudelit viina ja ühe veini ning rääkisid meestest.

Mida täpselt räägiti – sellest ajalugu vaikib. Pooled ELAK’i mehed luksusid vist eile pool ööd. Ma tõesti loodan, et mehed ei istu kunagi niimoodi koos ja ei anna naistele punkte. ELAK’s on siiski üks mees, kes minult saaks maksimumpunktid kõigis neljas kategoorias – vaimne, füüsiline, seksikus ja iseloom. Minu lemmiklangevarjur. Kes üldise hääletuse võitis – seda me lubasime mitte avaldada, sest tulemus oli nii üllatav. Kategooriate kaupa võitjate nimed lubati tuukril avaldada, sest protokoll jäi tema kätte ning vähemalt iseloomukategooria võitja oli kõige ebatõenäolisem mees üldse.

Minu jaoks on naisteõhtu kontseptsioon midagi väga uut. See oli vist üldse esimest korda minu jaoks eile – istuda kamba naistega koos ja rääkida meestest ja nendega seonduvast. Ega ma eriti koduselt end ei tundnud. Ma pole harjunud nii suures naisteseltskonnaski viibima, rääkimata teemadest, mis ette võeti. Samas oli see hariv. Nii palju kui on inimesi, on ka erinevaid harjumusi ja arusaamu. Avardab silmaringi. Peaks vist rohkem naistega läbi käima hakkama?

valguse ja pimeduse piiril

label: life is a dream — CV @ 8:35 PM

See on kummaline ja maagiline hetk kui valgusest saab pimedus. Ma ei väsi iial imetlemast päeva üleminekut ööks. Oleks ma hommikuinimene, siis imetleksin ma samamoodi ööde üleminekut päevaks, aga seda näen ma harvemini. Sunset loads on minu nõrkuseks ja eilne õhtu ainult kinnitas seda. Hüppad välja 2000 m kõrgusel, keerad end näoga päikeseloojangu suunas ja naudid mõõtmatu vabaduse tunnet. Sellised hetked teevad elust elamisväärse. Koduteel jagas front taeva kaheks. Ida pool loojangukumas heledam ja sinisem viirg ning läänes süsimust pilvedesse peitunud taevas. Vastandlikult võimas. Taevas kumab imelisi värve siis, kui päike on juba küll loojunud, aga endiselt veel aimatav. Sinist leiab kõikides variatsioonides.

Teel lennuväljale olid teistmoodi värvid. Sügis on alustanud vargsi oma võidukäiku tehes hoogsaid pintslitõmbeid punase ja kollase ja kõigi nende kahe vahele jäävate värvitoonidega. Kased on siinse sügise esimesed muutujad. Läbi aegade on nii lihtsalt kujunenud, et kased on minu lemmikpuud. Mõtted kandusid nagu iseenesest Uraalidesse. Eelmise aasta sügisesse, kus kõik oli kuldne. Hingematvad vaated sinise taeva, peegelsiledate järvede, mägede ja lõputute kasemetsadega. Siredad valged tüved, mille kohal ja all tundub päikesekiirtes kõik kullatuna. Sahistada järve kaldal kiigel istudes jalgadega kaselehtedes … Hetk, mis on mällu vajutatud koos kõigi lõhnade ja tundmustega.

0.820 seconds. All rights reserved!