September 3, 2007

2 aastat langevarjusporti

label: life is a dream — CV @ 5:51 PM

Täna, 2 aastat tagasi, tegin ma oma esimese hüppe.

… Kohtusime hommikul minu pool. Ergo oli lahkelt lubanud minu ja Musi lennuväljale viia. Noh, kõigepealt jäi Ergo tulekuga nii tunnikese hiljaks minu poole. Pärast seda oli vaja veel kohvi juua ja võileibu süüa ning kokkuvõttes jõudsime lennuväljale hoopis kell 13:30 planeeritud kella 11 asemel. Autosid oli meeletult palju, rahvast oli palju. Kõik sebisid asjalikult ringi. Aabits ja infoleht pihus üritasin endale selgeks teha, et mida ma nüüd tegema pean. Ahah. Manifest! Kust ma leian manifesti? Küsisin esimeselt ette juhtunud inimeselt (hiljem olen kindlaks teinud, et see oli Cal6) ning mind juhatati punase Škoda juurde. Alice tundus hirmutav. Selline kuri tädi :P Teatasin, et soovin hüpata ja mind ning Musi pandi peale aabitsast VVH ja koolituse ning eksami ettenäitamist varjujärjekorda kirja. Mulle Vector 12 ja Musile Vector 9. Jäin ootama. Meie kursuselt oli veel rahvast kohal. IHH oli juba ühe hüppe teinud ning seletas mulle kuidas selle varjujärjekorra ja tõusdega majandamine käib. Kella 16:00 paiku hakkasid Ergo ja Musi ära väsima ning otsustasid ära minna. Mina ei tahtnud ilma hüppamata lennuväljalt lahkuda. Leppisin IHH’ga kokku, et saan pärast temaga Tallinnasse tagasi ning jäin lennuväljale. Aeg muudkui läks. Vari, mille järjekorras ma olin käis kaks korda üleval ära ning siis oli minu kord. Läksin ennast tõusule kirja panema kui Alice teatas, et L-410 lõpetab tänaseks ning ongi päev läbi. Niuts! Pettumus oli sel hetkel ikka üsna vägev. Kas tõesti pean lennuväljalt lahkuma ilma hüppamata? Mõne minuti pärast otsustati siiski, et tuleb veel üks õpilaste tõus. Lennukiks AN-2. Jesh!

Kamad selga! Õpilasranits tundus ülisuur ja raske seljas. Prillide ja kiivriga oli samuti hulk pusimist. Kuna ma olin terve päeva juba lennuväljal tolknenud, siis langevarju selga ajamise ning rihmade kinni panemisega enam raskusi ei olnud. Olin päev otsa jälginud kuidas midagi tegema peab. Rivisse! Liisu kontrollis meid ära ning tegi järjekorra. Madalalt kaks ringi ning mina pidin lennukist lahkuma teise ringi kolmandana. Kogu selle aja olin ma täiesti rahulik olnud. Mittemingisugust erilist tunnet ei olnud. Ainult hea meel, et ma siiski saan täna hüpata. Hakkasime lennuki poole liikuma. Kell oli 6 õhtul. Vot siis tabas mind hirm. Mida ma siin teen? Miks ma seda teen? Lennukini jõudes ja sinna ronides olin ma juba üsna kindel, et ma ei julge sealt välja hüpata.

Lennuk tõusis õhku. Liisu näitas mulle ja teistele esmahüppajatele lennukiaknast lennuvälja asukohta. Vaatasin tema näidatud suunda, aga midagi aru ei saanud. Noogutasin mõistvalt, kuigi mul polnud aimugi kus lennuväli asub. 1200 m. Kiivrid – prillid! Peale prillide pähe panemist kippusid need kogu aeg uduseks minema ja raske oli midagi näha. Uks tehti lahti. Ma ei julgenud lahtise ukse poole vaadata. Esimese ringi mudilased hüppasid välja. Sisemiselt olin ma juba paanikas, sest kohe-kohe pidin ma püsti tõusma, võtma meduusi kätte ning ise ka uksele minema. Liisu poolt tuligi käsklus:”Püsti ja meduusid pihku!”. Tõusin püsti ning tundsin kergendust, et võin lahtisele lennukiuksele selja keerata. Varsti oligi minu kord uksele astuda. Vaatasin kramplikult Liisule otsa ning ukse leidsin enam-vähem käsikaudu. Teadsin, et kui ma ukse poole vaatan, siis ma sealt välja ei hüppa.

Valmis? Valmis! Ehmatasin ka ise kui kõvasti ma seda ütlesin. Tõukasin end ära. Igasugune “kõht-sada, kaks-sada, kolm-sada” lugemine oli meelest totaalselt läinud ning lennukit ma samuti ei näinud. Silmad olin hirmuga kinni pigistanud. Tundsin avamisraputust ja avasin silmad. Vari avanes peakohal. Kordasin mõttes läbi koolitusel õpetatut. Juhttropid kätte, ümbruse ja varju lendamiskontroll. Jesh! Kõik töötas ja toimis. Lennuväli? Vaatasin otse alla ning leidsin lennuvälja kohe üles. Ja siis oli aega maa ja ilm. Vahtisin ümerringi ja tundsin joovastust. See oli seda väärt. Tohutu vabaduse tunne. Ma olin uhke iseenda üle, et ma ikkagi välja hüppasin ja lennukisse ei jäänud.

Maandumine. Vahtisin jalge all asuvat lennuvälja ning ei saanud absoluutselt pihta, et millised need lennurajad seal on. Tänu sellele ei julgenud ma varjuga eriti kusagile keerata, sest kartsin lennuraja kohale sattuda. Raul “Diablo” Reap oli koolitusel rääkinud ka maandumispunkti arvestamisest, aga mina küll aru ei saanud, et mis punkt see on, mis ei liigu. Kõik punktid maapinnal tundusid liikuvat. Juba 200 m peal võtsin end vastutuult ning valmistusin maanduma. Kui kõrgel on 3-5 meetrit? Millal ma pean fleerima? Lõppkokkuvõttes pidurdasin liiga hilja ning leidsin end ninali maast. Inertsist lohisesin veel paar meetrit mööda maad edasi (tuul oli sel päeval üsna vaikne). Hetkeks tundus mulle, et mul ei ole ühtegi tervet kohta kogu kehal. Kõik oli nii valus. Sekundiks jäin lebama. Pisarad olid silmis. Ma ei tahtnud sealt püsti tõusta. Siis tuli meelde, et keegi võib muretsema hakata. Ajasin end kiiresti püsti, sest maandusin manifestist päris kaugel ning ma ei tahtnud, et keegi muretseks. Hoolimata põrutusest ning kriimulistest kätest-jalgadest, ei olnud mul ju midagi hullemat viga. Korjasin varju kokku ja lonkasin manifesti tagasi. Alles kodus avastasin kui sinised mu jalad ja käed tegelikult on.

Emotsioonid? Teise hüppe ees oli mul täiesti halvav hirm esimese maandumise tõttu, aga see joovastus ja adrenaliin, mis hüppega kaasnes kaalus kõik hirmud üle. Ja loomulikult ka uhkus. Alustatut ei saa pooleli jätta ning vähemalt need 3 kursuse hüpet tuleb ju ära teha! Nii imelik kui see ka ei ole, aga minu esimese hüppe peamiseks emotsiooniks jäi, tänu maandumisele, rõõm olla elus ja terve …

Ma ei näinud lennukit peale väljahüpet muuseas enne kui alles järgmisel hooajal. Selleks ajaks oli mul nii mõnigi hüpe juba seljataga. Lahtist lennukiust kardan ma teatud määral siiani. Alles nii umbes tosina hüppe kandis sundisin ma end lahtise lennukiukse suunas vaatama. 1500 m pealt hüpates sättisin ma alati ennast järjekorras vähemalt teiseks. Hirm oli nii suur. Teisi väljahüppajaid julgesin ka alles siis vaatama hakata kui ise 4 km peal olin. Maandumist kardan praeguseni. Alati põlved-kannad koos ning korrutan endale mõttes:”Ei karda maad!”, sest peale esimest maandumist kippusin ma liiga kõrgel kogu aeg fleerima.

Nüüd, 2 aastat hiljem, on mul 378 hüpet, isiklik varustus ja C-kategooria litsents. Igasuguseid muidki esimesi kordi on seljataga ning loodetavasti veel ka ees, aga kõige esimeseks jääb alati esimene hüpe.

… ja kõik algas sellest, et ma ütlesin:”Miks mitte?” …

No impressions (interesting why?)


Sorry, no comments!.

1.083 seconds. All rights reserved!