September 15, 2007

valguse ja pimeduse piiril

label: life is a dream — CV @ 8:35 PM

See on kummaline ja maagiline hetk kui valgusest saab pimedus. Ma ei väsi iial imetlemast päeva üleminekut ööks. Oleks ma hommikuinimene, siis imetleksin ma samamoodi ööde üleminekut päevaks, aga seda näen ma harvemini. Sunset loads on minu nõrkuseks ja eilne õhtu ainult kinnitas seda. Hüppad välja 2000 m kõrgusel, keerad end näoga päikeseloojangu suunas ja naudid mõõtmatu vabaduse tunnet. Sellised hetked teevad elust elamisväärse. Koduteel jagas front taeva kaheks. Ida pool loojangukumas heledam ja sinisem viirg ning läänes süsimust pilvedesse peitunud taevas. Vastandlikult võimas. Taevas kumab imelisi värve siis, kui päike on juba küll loojunud, aga endiselt veel aimatav. Sinist leiab kõikides variatsioonides.

Teel lennuväljale olid teistmoodi värvid. Sügis on alustanud vargsi oma võidukäiku tehes hoogsaid pintslitõmbeid punase ja kollase ja kõigi nende kahe vahele jäävate värvitoonidega. Kased on siinse sügise esimesed muutujad. Läbi aegade on nii lihtsalt kujunenud, et kased on minu lemmikpuud. Mõtted kandusid nagu iseenesest Uraalidesse. Eelmise aasta sügisesse, kus kõik oli kuldne. Hingematvad vaated sinise taeva, peegelsiledate järvede, mägede ja lõputute kasemetsadega. Siredad valged tüved, mille kohal ja all tundub päikesekiirtes kõik kullatuna. Sahistada järve kaldal kiigel istudes jalgadega kaselehtedes … Hetk, mis on mällu vajutatud koos kõigi lõhnade ja tundmustega.

No impressions (interesting why?)


Sorry, no comments!.

0.996 seconds. All rights reserved!