September 18, 2007

sihtpunkti suunas

label: life is a dream — CV @ 8:48 AM

Reisimine on kulgemini, mis sunnib mind alati sirgeks mõtlema sel hetkel sõlmes olevad mõtted. Reisimise parim osa. Pidev liikumine, millegi suunas, vaigistab muidu mind alati saatva rahutuse ning annab taustsüsteemi, mis võimaldab seada mõtted ritta ning arusaamad perspektiivi. Otsused tulevad väiksema vaevaga. Sunduslik aja maha võtmine liikumise võtmes.

Äärmusest äärmusesse ja mulle meeldib see. Kord first class, kord telkimine. Kuldset keskmist praktiliselt mitte kunagi. Olen maganud öö pargipingil ning järgmise mõnede tärnidega hotellis. Ka mu elus tundub kõik kulgevat äärmuslikes tingimustes. Põhjatust sügavusest äärmuslikesse kõrgustesse. Ülekantud tähenduses loomulikult. Ideaalse tasakaalu saavutamine näib kättesaamatu eesmärgina, aga ometi ma püüdlen selle poole. Mõnikord olen ma sellele üsna lähedal. Praegu näiteks. Ometi tundub ta endiselt täiesti kättesaamatu.

Hetkel olen ma suutnud balanseerida suurema osa oma elust tasakaalu. Ainult romantiline osa on täiesti puudu. Huvitav, kui ma kõik muu sassi löön, kas siis tuleb süda seda olukorda tasakaalustama? Ette küll ei kujuta, et ma võiksin end kellegagi lähitulevikus siduda. Mingit soovi ei ole sellele karusellile astuda. Samas ma ju tean, et armumine võib juhtuda nagu tormihoiatuseta orkaan. Ma loodan seda vältida. Vähemalt mõnda aega. Ma tean ka seda, mida lootuse kohta öeldakse …

Mind paneb imestama see üksinduse terava tunnetuse puudus. Suhtes olles mässasin ja möllasin, otsisin ja rabelesin. Vallalisena ma ei tunne lähedusest puudust, kuigi ihaldasin seda alles paar kuud tagasi. Nagu oleks läheduse puudumine olnud varem tähtsam, teravamalt esile tõstetud. Või on see hoopis minu viis tegeleda lahkumineku tagajärgedega? See aeg, mida vajan mina rahu leidmiseks, leppimiseks ja edasi liikumiseks? Ma olen varemgi täheldanud, et ma ei ole “kompensatsioonisuhete” (lohutussuhete?) tüüpi tegelane. Ma saan teoreetiliselt nendest aru ega mõista hukka teistsuguseid, aga ma ise ei kujutaks end kunagi ette sukeldumas uude suhtesse kui peale eelmist ei ole olnud aega iseenda leidmiseks ning tegelikult ei ole ma selleks veel valmis. Ma ei taha aukudest tulla välja illusioonide toel, ma tahan neist omal jõul välja ronida. Saada enne tugevamaks kui pea ees jälle tundmatus kohas vette hüpata. Järele mõeldes on peale minu igat tõsisemat suhet olnud vaikuse periood. Pikem või lühem, aga ta on alati olemas olnud. Kuigi … need enne suhte lõppu toimunud rabelemised paremale ja vasakule meenutavad oma olemuselt üsna tihti kompensatsioonisuhet kui sellist. Iga pikem kokkupuude teise inimesega on ju suhe või kuidas? Täpsuse huvides peaks siis märkima, et ma ei ole lahkumineku tagajärgedega tegelemiseks kompensatsioonisuhete looja tüüpi.

Mind on ammu vaevanud küsimus naistest, kes muudavad mehi paremaks. Ka arutu on sellest kirjutanud. Nüüd leidsin Karikate Emanda postitusest lihtsa vastuse, mis vastas kõikidele mu küsimustele.

/…/ Pole mõtet õpetada meest – ta ei andesta seda :P Jumal tänatud, et minu Mehe õpetas välja tema eelmine elukaaslane /…/

Peaks ka endale järgmine kord sellise mehe vaatama …

No impressions (interesting why?)


Sorry, no comments!.

0.558 seconds. All rights reserved!