October 31, 2007

valges kleidis

label: life is a dream — CV @ 1:49 PM

Musi abiellus suve lõpus. Ilus oli.
pruutpaar
Liiga palju erinevaid emotsioone tekitas see pulm. Klombist kurgus siira rõõmuni. Mul on hea meel musi üle. Ta on täpselt see naine, kellele sobib abielu. Erinevalt minust.

Musiga trepil

October 30, 2007

täna olin ma liberaal

label: life is a dream — CV @ 5:37 PM

Lõunasöögilauas täna ägedalt tsoomega korruptsiooni üle vaieldes sain ma aru, miks Jean mu liberaaliks tembeldas. Jäin end hetkeks kõrvalt kuulama ning sealt see kõlas – liberaal, mis liberaal. Ja ikka tahan ma ise end konservatiiviks tembeldada.

igipõline blogiteema

label: life is a dream — CV @ 2:01 PM

Iga blogija (ma olen seekord laisk ja ei viitsi eestistada kõiki sõnu) jõuab ühel hetkel sellesse punkti, kus blogi tungib igapäevaellu. Mõni kolib blogi ümber, teine paneb parooli alla, kolmas … Võimalusi on mitmeid. Täiesti arusaadav miks nii palju inimesi anonüümselt üritab blogida. Iga lugeja loeb ju läbi iseenda neid poolikuid kirjutisi, mis internetti riputatud. Jah, need kirjutised on alati poolikud.

Mulle meeldib, kuidas Daki ütles intervjuus iseendaga blogimise kohta:”Aga samas – eelkõige kirjutan ikka iseendale, iseenda meeleseisundite ja tunnete ja mõtete mäletamiseks. Kommentaarid ja loetavus on lisaväärtus.”. Jah, just nii ta ongi. Ma ei hakka jalgratast leiutama ning ümber sõnastama. Epp lisas sellele samas kohas veel ühe tarkusetera:”See, mis me ära oleme andnud, on siiski vaid üks osa avalikust minast, mingid lood, mida vestame.”. Poolikud kirjutised. Midagi jääb alati endale. Seega – puhtisiklik küberneetiline padjaraamat, kirjutatud iseendale ja oma sõpradele minu meeleoludest, tegemistest, reisidest.

Seda blogi on olemas olnud ainult 2 aastat. Kommentaaride ja lugejate hulgaga ei hiilga – see pole kunagi ka eesmärk olnud. Pole seda blogi kusagil reklaaminudki. Kogemata läks vale reply’ga ainult langevarjurite listi. Selle pärast on tänaseni piinlik. Võõrastel ei olegi siit midagi üldjuhul lugeda. Kaua sa ikka jaksad kuulata (lugeda kui täpsem olla) heietusi langevarjundusest, kui sa ise sellega ei tegele või minu hetkemeeleoludest, kui sa ise nendes osaline ei ole ega kokku nendega ei puutu. Poliitikast ja päevakajalistest teemadest hoian targu eemale. Ei ole minu arvates blogi teema, vaid kuulub heas seltskonnas arutlemiseks.

Sattusin just eile Punase Hanrahani blogi kommentaarides analyytiku kommentaarile, et blogi
1. on koht, kus ilmuvad ÜHE inimese kirjutised.
2. kui koht, mille kommentaariumides toimuvad arutelud blogiülema poolt tõstatatud teemal.

Ma olen see esimene liik. Blogiülemat minust ei saa ja ma ei tahagi selleks saada. Arutleda meeldib mulle otsa vaadates, kätega vehkides, tuliselt vaieldes, mitte kirjutades. Mõnikord paneb mind tõsiselt imestama mõni kommentaar mõne postituse all. Ma ei ole see, kes virtuaalseid paitusi ja kallistusi kõrgelt hindaks. Tule ja tee reaalselt, kui sulle tundub, et ma seda parajasti vajan (minx ei solvu nüüd mu peale!). Kui see pai/kalli käib koos sisulise kommentaariga on hoopis teine lugu (sinisilm oskab seda eriti hästi). See blogi kannab eelkõige informatiivset väärtust ja seda enamasti minu enda jaoks.

Nüüd tulevadki mängu kõik need “tõlgendajad”, kes 99,9% juhtudest eksivad kapitaalselt. Kohe blogi algusaegadel tekkis esimene paranoiline fänn. Arutul oli ka kombeks üsna tihti helistada ja küsida:”Kas see kirjutis oli minust?”. No ei ole ju! Marta ja Potsataja kippusid mingil ajajärgul täiesti üle piiride arvama, et ma ainult nendega seonduvast kirjutangi. Vahepeal tekkis juba tunne, et peaks iga postituse alla kirjutama vastavalt selle hetke paranoikude nimekirjale, et kellest kõigist see kirjutis ei ole. No tõesti – inimesed hankige endale elu.

Eilse postituse peale saabunud õhtune sõnum võttis lõplikult tummaks. Klaarime siis faktid sirgeks. Ma olen oma elus eluperioodis kus ma ei taha kellegagi suhet, ma ei ole kellessegi armunud, ma ei aja taga ühtegi meest ning ainus meesolevus kellega ma vahetan romantilisi sõnumeid asub keset India ookeani hetkel ning ka temaga ei ole ma huvitatud suhtest. Eilses päevas oli ainult üks inimene, kes sai minult maili, mis puudutas küsimust siirusest ja naljast ning vastas sellele järjekordse naerunäo ja kahemõttelisusega. Temast ja ainult temast oli ka eelnev postitus. Ka tema suhtes ma ei pretendeeri millelegi. Mulle lihtsalt ei meeldi segased asjad ja vastamata küsimused.

Ja üldse. Ma ju tean tegelikult oma lugejaskonda. Kõiki neid neide, keda täna tähistan tähtedega J., M., K., E. jt, kes käivad siin kontrollimas, et ega ometi minu sõprus mõne mehega ei ole ületanud sõbralikke piire või pagan seda teab, mida nad siit otsivad oma paranoias. Kui naiivne peaks olema lootes nendes poolikutes kirjutistes jõuda tegelikkuseni? Kas ma tõesti jätan mulje, et ma kirjutaks siia midagi, mis tegelikult ei ole mõeldud neile teada saamiseks? Dziis (nagu Daki ütleb)! Kui kirjutan, avalikult internetis, siis nähtavasti ei ole ikka mitte kui midagi valguskartvat selles suhtluses.

PS. Kui Sa neiu K. nüüd arvad, et tegemist on “tellitud” kirjutisega, siis on Sul tegemist juba tõsise paranoiaga, mis vajab spetsialisti tähelepanu.

October 29, 2007

tsirkus kestab

label: life is a dream — CV @ 10:09 PM

Keerame jah kõik naljaks! Iga siira hetke ja tõsisema küsimuse võtame ette ning vastame naljaga pooleks. Las mäng kestab! Mis siis, et keegi võib vahest haiget saada. Mis siis, et ehedad asjad ja hetked lähevad selles mängus kaduma. Ehedus on valus ja raske ja riskantne. Julgust on vaja natuke rohkem kui mõnele antud, et siiras olla. Ma ei seedi seda teatrit. Kõverpeeglis tundub kõik jah naljakas, aga ainult niikaua kuni märkad moonutuse inetust.

Ikka ja jälle ma löön end ära. Lolli järjepidevusega. Vastu ühte ja seda sama “humoorikat” seina. Läbitungimatu müür. Vihjed ühest äärmusest teise. Ma tõesti piinlen selle käes. Ma ei taha paljut – ainult ühte ausat, otsekohest ja siirast jutuajamist. Teeme sotid sirgeks?

Ma tean, et Sa loed seda. Ma ainult ei tea, kas loed ja naerad või mõtled hetkeks. Mida oleks Sul kaotada? Paneme asjad paika. Ütleme otse välja kõik, mis on ja ei ole ning läheme eluga edasi. Ma olen väsinud iseendaga vaidlemisest, et mis on reaalsus ja mis ainult minu ettekujutus. Tule ja ütle otse.

Sama hästi võiksin ma praegu tuulde karjuda. Tulemus on sama …

sarjast tsitaate

label: life is a dream — CV @ 5:56 PM

“You women don’t understand the territory, because you are the territory!”

Closer

… peaks ära vaatama. Kaua ma nillin.

suhtelõpud

label: life is a dream — CV @ 1:17 PM

Daki kirjutas lahkumineku faasidest. Aasta tagasi ütles McDonnell mulle kuldsed sõnad:”Spordi end oimetuks ja kirjuta end tühjaks.”. See toimis. Toimib seni. Aitab valu, viha ja kõige muu vastu. Ära ei võta, aga aitab taluda.

mina-sina-meie-teie

label: life is a dream — CV @ 10:53 AM

Vahest ei pane tähelegi, kui ühest saab teine. Avastad alles tagantjärele.

October 27, 2007

sarjast hetki

label: life is a dream — CV @ 6:55 PM

Uduvihma mähkunud külatee. Üksik kask oma parimas sügiseses pidurüüs. Kõik muu on vaid ähmaselt aimatav. Täiuslik rahu.

hirmude tipust

label: life is a dream — CV @ 10:33 AM

Mul on mõningaid hirme. Asjad, mis tunduvad liiga õudsad. Näiteks kardan ma meeletult küünte tagurpidi tõmbamist ja mu põlvedest võiks heaga eemale hoida, sest nendega on seotud samuti seletamatud hirmud.

Eile sai üks mu hirmudest tõeks. Mis saab siis kui sul on suured kõrvarõngad ja sa jääd kõrvarõngast pidi kusagile kinni? Mina nüüd tean. Verd tuli korralikult. Nüüd on kõrv paistes. Järgmised paar kuud ma vist kõrvarõngaid ei kanna.

October 25, 2007

hetk hajameelsust

label: life is a dream — CV @ 6:59 PM

Vahetan riided, panen jope selga, pistan telefonid tasku ja olen juba uksest väljumas kui käsi kontrolli mõttes kobab veel taskus kontrollimaks kõikide vajalike võtmete olemasolu. Auto võtmeid ei ole. Tuulan mööda tuba. Mida ei ole, seda ei ole.

Vähemalt 5 minutit läks aega enne kui mulle pärale jõudis, et hommikul läks auto amortide vahetusse.

0.736 seconds. All rights reserved!