October 3, 2007

lapsepõlvesõbrale

label: life is a dream — CV @ 5:11 PM

Üle aastate astun su juurde,
mul on patsid ja vallatu naer,
sinul hoolega pügatud juuksed,
tuulelohe ja paberist laev.

Loodus hellasti võtab meid sülle,
rohi põndakul kasteselt märg.
Lepakoorest teed pasuna mulle,
minult sinule lilledest pärg.

Koos jookseme võsas ja niidul,
kaasa heliseb karukell,
ja me enam ei lähegi riidu.
Meie süda on hell, nõnda hell.

Üle aastate tulen ja tulen,
mul on mälestus kummaski käes.
Ma ei usu, et sind enam pole,
noorusmaale sind otsima jään.

=Virve Osila=

Iga aasta kolmandal oktoobril kummitab mind see luuletus. Taas on Priidu sünnipäev. Kolmteist päeva enne mind. Minu lapsepõlve truu saatja. Poiss kõrvalmajast. Koos sai kooli mindud ja sealt tuldud, MTV3 pealt MacGyverit ja V’d vaadatud. Isegi kummikeksu oli ta häda pärast nõus minuga mängima. Eluteed läksid nii lahku, et mul ei ole enam isegi mitte aimu, kus ta olla võiks. Ometi soovin talle mõttes igal aastal õnne.

Palju õnne Priit!

No impressions (interesting why?)


Sorry, no comments!.

0.411 seconds. All rights reserved!