October 3, 2007

otsustusraskused

label: life is a dream — CV @ 7:34 PM

Täna tunnen ma end üksildasena. Seda ainuüksi sellepärast, et ma pean otsustama. Ma ei suuda, ma ei oska, ma ei taha. Tahan olla väike tüdruk, kellele keegi ütleks, mida ta tegema peaks. Vihkan otsustamist. Tahaks kellegi selja taha pugeda, kellelegi toetuda.

Poiss-sõber oli sõber taas. Võttis oma ülikiirest päevast peaaegu kolm tundi, et istuda minuga ja kuulata mu siseheitlusi. Tema uued ja üllatuslikud vaatenurgad panid mind asju vaatama teisiti. Me jõudsime selle argumenteerimise, mõistuse ja tunnete balansseerimisega mingi lahenduseni. Ma arvan, et kui ma selle lahendusega natuke harjun (nii homse keskpäevani), siis ma ka jään selle juurde.

Muuhulgas sai ootamatult räägitud selgemaks nii mõnigi aspekt minu elus. Vaatasin oma elule tagasi hoopis teistmoodi pilguga. Kõlama jäid poiss-sõbra sõnad:”Kaua Sa jaksad end niimoodi tükeldada?”. Ma olen õnnelik, et poiss-sõber on olnud olemas minu elus juba üle kümne aasta. Alati olemas nendel pöördemomentidel koputamas mu südametunnistusele ja kainele mõistusele. Ma tean, et tema nõuaanded on alati parimad, aga alati ei suuda ma neid järgida.

Loodetavasti on hommik õhtust targem.

3 impressions

  1. las ma arvan.. ratsionaalsus jäi peale ?

    Impressed by sinisilm — October 4, 2007 @ 3:18 PM

  2. kas ratsionaalsuse võidu puhul, kui on mööda läinud mingi aeg, näiteks aasta – võiksid otsust kahetseda? aga vastupidi?

    Impressed by Kadri — October 5, 2007 @ 9:32 AM

  3. Mingil määral võib öelda, et jah, ratsionaalsus jäi peale, aga mitte ainult. Üllatusin ise ka kui poiss-sõber, kellelt ma oleks oodanud just reaktsiooni, et kuidas ma üldse veel kahelda saan, ei kiitnud üldse heaks pakkumise kohest vastu võtmist. Arutelu oli pikk. Eks ma annan teada kui ükskord Soomes ära käin ja asjad lõplikuma vormi saavad.

    Impressed by CV — October 5, 2007 @ 3:21 PM


Sorry, no comments!.

0.416 seconds. All rights reserved!