October 7, 2007

meenutusi … Empuriabrava

label: life is a dream — CV @ 5:28 PM

Airspeed Skills Camp.
Meie grupp, kellega ma hüppasin, oli superlahe. Sõbralik ja tore. Need kolm päeva koos selle grupiga olid mitte ainult õpetlikud hüppamise mõttes, vaid ka veedetud soojalt sõbralikus seltskonnas. Eliana Rodriguez kogu oma positiivsusega täpiks i peal. Mul on eriti hea meel, et ma sain harjutada early/mid-diver slot’i. Nüüd sain ma lõpuks ka pihta, kuidas see exit selle koha pealt olema peaks. Enne oli see müsteerium minu jaoks külguksega lennuki puhul. Loodetavasti aasta või paari pärast juba Airspeed Challenge’le. Oleks tore.

Airspeed Skills Camp

Püreneed.
Kas mägesid on üldse võimalik sõnadesse panna? Täiskuu mägede kohal mähkimas kõike oma hõbedastesse ja ebamaistesse kiirtesse. Lumised tipud sinise taeva taustal. Avarus ja piiritletus ühekorraga. Peale kurvi avanev vaade orule sügavuses. Mäed.

Empuriabrava.
Ma ei osanud seda ettegi kujutada. See ei ole tavapärane linn ja veel vähem oli ta selline nagu ma ootasin. Pimeduse varjus õhtul kohale jõudes ei saanud ma veel arugi, et selles linnas midagi erilist oleks. Järgmisel hommikul seda õhust nähes oli jahmatus. Põhimõtteliselt võib öelda, et tänavate asemel on kanalid. Täiesti teistmoodi. Linna kontseptsiooni mõttes siis.

Alkohol.
Liiga palju minu jaoks. Oleks võinud oluliselt vähem olla. Mina ja alkohol ei sobi kokku. Isegi ühte ruumi mitte. Ma tean ju seda, aga ikka vahest unustan ja võtan ja siis põen kassiahastust. Olenevalt asjaoludest võib kassiahastus kimbutada tunde, päevi, nädalaid, kuid või mõne asja eest aastaidki. Ühte ruumi ma ka alkoholiga ei sobi. Mulle ei meeldi purjus inimesed ja mina ise meeldin endale purjus peaga kõige vähem. Uskumatud kogused alkoholi, mis see reisiseltskond ära lahendas!

400.
Ma tegin oma neljasajanda hüppe. Teisipäeva, 25.09 hommikul esimene hüpe. Täpselt kaks aastat peale oma varuvarjusõitu hüppel nr 12. Korraldasime hübriidi. Mina ja Rink kõhuli ning Panda meie rinnarihmade küljes rippumas. Võimas emotsioon! Alati ei peagi tegema mingit väga suurt kujundit, et tähistada. Kolmest inimesest täiesti piisas. Aiäthh poisid!

Rink.
Seekord ma ei kirjuta ühtegi halba sõna. Ainult head. Ta oli igal hommikul esimene, kes ärkas. Lisaks sellele, et kindlustada meie õigeaegne jõudmine lennuväljale, hoolitses ta hommiksöögi eest. Ma ei saa kirjutada ühtegi halba sõna mehe kohta, kes hommikuti putru, pannkooke ja omlette valmistada oskab. Ma kardan, et minu hommikusöögid oleks vahele jäänud, kui teda ei oleks olnud. Mees, kes oskab ja viitsib hommikuti süüa teha! Uskumatu! Autoroolis on ta ka tasemel. See sõit Püreneedes oli super. Hoolimata väsimusest, käitus ta džentelmenlikult ja sõitis raskemad osad ise. Ma olen pigem vastupidisega harjunud. Ja veel üks hetk jäi meelde. Pilk Rink’i silmis kui ma tahtsin oma kotti tema käest võtta, et see ise hotellituppa tassida.

Philip.
Ma ei ole nii avameelne, et temast kirjutada, aga ta kuulub kindlalt Empuriabrava meenutuste hulka.

Hüpped.
Taevas on alati imeline. Eriti jäi meelde udune pühapäeva hommik. Üksik sinine kuppel piimjal taustal. Ühe hüppe munasin ära korralikult ja me kõik saime selle tõttu naerda. Naer on hea. Naer on terviseks. Sunset load ja vertical drill Rink’ga. Tuukripreili naeratus 4-ways.

Skills Camp in action

Rohkem pilte leiab siit.

Meeleolu.
Sinna minnes olin ma vihane. Mitte mossis või närvis või stressis vaid tõeliselt vihane. Raevus. Esimesed päevad olid mõjutatud sellest meeleolust. Ma leidsin võtme leppimiseks iseendaga, kuigi see ei olnud just kergeim ülesanne. Iga päevaga läks aina paremaks, sest seltskond ümberringi oli alguses hea ja lõpus juba väga hea.

Ja reisipäeviku vahel on mul nüüd üks õis. Täiesti tähtsusetu.

1 impression

  1. CV sul on ikka paganama lahedad rännakud ;)

    Impressed by Kajakas — October 7, 2007 @ 9:50 PM


Sorry, no comments!.

0.476 seconds. All rights reserved!