November 30, 2007

dialoog

label: life is a dream — CV @ 8:22 PM

Jean:”How can it be that you can easily tell me how much porn you watch, but you can’t tell me how you met the guy?!?”
CV:”I just can’t and won’t. It is personal.”
Jean:”I give up. I just don’t get you.”

sarjast taevaseid tegemisi

label: life is a dream — CV @ 8:14 PM

Kui kaks skydiver’t leiavad toimiva dropzone, siis võib ju arvata, et nad niipea sealt edasi ei liigu, eriti kui plaanid on “what we feel like or what comes to our mind”. Hetlkel on veel igatahes plaan homne päeva ka siin Empuriabravas hüpata ning õhtul kusagile liikuda. Madriid? Sevilla? Whatever we feel like.

Täna neli hüpet. Esimesele hüppele minnes oli hirm. Pea-aegu kaks kuud on möödas minu viimasest hüppest ja tunne oli nagu teeks hooaja esimest hüpet. Pulss oli laes ja varustust kontrollisin kordi rohkem kui tavaliselt. Tänase päeva skooriks oli üks 2-way vertical drill, kaks 5-way hüpet ja solo sunset load. Maailm on imeliselt ilus! Tõesti! Sunset load … mu nõrkus. Tegin ühe korraliku põlvili lendamise, mis vahelduse mõttes ka üsna hästi välja tuli ning kuna lahkusin lennukist viimaste seas, siis oli “straight in approach” ning aega nautida kogu seda ilu, mis mu ümber oli. Mäed, meri, päikeseloojang. Ma olen ikka eriti õnnelik inimene kui ma saan töötavast lennukist välja hüpata. 5-way load organizer’i ja kahe inglasega tuli ka teisel hüppel juba eriti hästi välja. Lausa lust ja lillepidu. Homme teeme sama kambaga veel mõned hüpped. Video tuleb ka pärast kaasa hankida.

Krdi Rink’ga hüppamine läbi terve selle suve on mu ära rikkunud. Ma olen mentaalselt häälestatud sellele, et iga kord kui hüppelt tulen, siis tuleb mingi kriitika. Kuidagi ei oska enam reageerida positiivsetele kommentaaridele ja veel vähem kiitusele. Avastan uutmoodi olemist ja maailma langevarjunduses.

Empuriabrava … taas

label: life is a dream — CV @ 2:16 PM

Taevas on sinine, Twin Otter lendab, väljas on soe – mida veel tahta? Igatahes, Empuribrava jäi tee peale. Jehuu!

Enne Empuriabravat …

Seekord oli Brüsselis muusemite kord. Linnas olen ma juba kolanud nii öösel kui ka päeval. Ma pidin järjekordselt tõdema, et ma olen lummatud ajaloost. See lihtsalt on põnev – kuidas midagi on kujunenud, milliseid otsuseid keegi kunagi on teinud ja kuhu need on viinud aastakümnete pärast, kui otsuste tegija ise on ammu juba manala teed läinud, miks asjad on kujunenud nii, nagu nad on. Igatahes sain Brüsseli kohta palju targemaks.

Kolmapäeva varahommikul jätsin Brüsseli seljataha ning järgmine peatus Gent. Ossa! See oli üllatav. Ma olin kuulnud küll, et Gent on ilus linn, aga tegelikkus võttis lausa tummaks. Vapustavalt ilus! Kuna ma olin õhtul äratuskella sättides ära suutnud unustada, et see mobla on eesti ajas veel, siis oli mul Gent’s lausa 3 tundi aega kolada. Kõike loomulikult ei näinud, aga turistiinfokeskuse soovitatud „must see“ programm sai täidetud. Ma ei ole kunagi kujutavast kunstist täpselt aru saanud (üks minu nõrgimaid külgi), aga ma tajun ja mõistan ilu päris hästi. Gent’s on seda ilu väga palju. Seda linna tahaks kevadel või suvel uuesti näha. Jalutada kanalite ääres ja nautida vaateid vanalinnale.

Nüüd olen ma juba Dijon’i lähistel Prantsusmaal. Õhtust käisime söömas Troyes nimelises linnakeses. Ma lihtsalt pidin proovima kuidas prantslased saavad hakkama hapukapsa valmistamisega. Väga hea! Üldiselt on Prantsusmaale ka talv jõudnud. Maa on härmatisevalge ning temperatuur alla nulli. Praegu naudin ma igatahes sõitu. Suund on kusagile lõuna suunas ning eks paistab, mis sellest kõigest välja tuleb.

Tegime väikese ringi suurtelt teedelt kõrvale. Chardonnay küla jäi kogemata ette :) Külastasime 10ndast sajandist pärit kindluse varemeid ja nautisime Prantsuse maastiku võlusid. Hakkame vaikselt jõudma aladele, kus ma olen edasi ja tagasi korduvalt käinud. Plaanin teha väikese õhtuse sõidu ning Hispaaniasse välja ära sõita. Saab hommikul äkki kohe hüppama :D

November 27, 2007

Brüssel … jälle!

label: life is a dream — CV @ 2:41 PM

Pikutan keset suurt voodit arvutiga ja naudin olemist. Imelik, aga see tuba on täpselt selline nagu üks tuba olema peab. Avar, valgus- ja õhurikas, kõrgete lagedega, suur voodi, raamaturiiulid … ei midagi üleliigset ega puuduvat. Ma olen endale alati sellist tuba tahtnud. Akna taga võib tabada suurlinna olemise ja hingamise rütmi. Ma natuke veel laisklen ja siis lähen kolama mööda seda linna.

Jean on … Jean. Temaga kipub alati mõtetesse lausejupp “olemise talumatu kergus”. Ei mingit sundust ega kohustuslikku programmi. Veel vähem survet olla keegi. Ei mingeid ebaselgeid suhteid või tundeid. Hommikukohvi kõrvale Financial Times ja vaidlusi Hiinast Küproseni, sinna sekka veel Skandinaavia ja Lõuna-Euroopa erisused, rääkimata heatahtlikust lõõbist minu inglise keele aadressil. Huumor tundub meie vahel eriti hästi klappivat. Homme hommikul tema juurest lahkudes saan ma jälle temast puudust tundma … kuni järgmise telefonimaratonini.

Eile tegin kiirsõidu läbi Saksamaa. Hommikul Varssavist lahkudes oli ilus ilm ja hea tuju, mis järgneva 500 kilomeetri jooksul poolakate poolt ära rikuti. Vaev ja viletsus on see Varssav-Berliin lõik. Ilmataat oli ka lätlane taaskord. Tuisku ja mida kõike mulle kaela saadeti. Õnneks teravaid elamusi mulle liikluses ei pakutud. Ainult saksa piirivalve tundis huvi minu pagasiruumi ja kottide sisu vastu. Üksik neiu, heh? Saksamaa oli üllatav seekord. Ma pole kunagi sõitnud Berliin-Hannover-Kölni piirkond-Antwerpen-Brüssel trassi. Vennaraas pani mu hea Euroopa kaardi ka pihta kuu aega tagasi kui reisimas käis ja seega oli orienteerumine hoopis teistmoodi. Krdi sakslased ma ütlen! Nende jaoks lõppeb maailm vist koos Saksamaa piiriga. Alles 5 km enne Hollandi piiri oli lõpuks üksik teeviit, et piiriületus on seal suunas. Euroopa teedenumbreid nad ka ei kasuta (aga minu käsutuses olnud hädapärane kaart omas ainult euronumbreid). Igatahes asetusid sakslased eile minu jaoks teeviitade paigutuses poolakate tasemele lõpuks.

Ma avastasin, et kiirteed on saatanast. Kusagil Hannover’i kandis oli tahtmine karjuda “Peatage maailm, ma tahan maha minna!”. Ma pole tükk aega sõites sellist hirmu tundnud. Põhimõtteliselt oli ju “stau!” ehk siis esimene rida seisis, teises reas käis siiberdamine eri ridade vahel kiirustel 70-100 km/h ning kolmas rida kimas 120-140 km/h. Nad on hullud. Ausõna.

November 25, 2007

udune Baltikum

label: life is a dream — CV @ 1:44 PM

Seekordne sõit läbi Baltimaade oli väga mõnus. Tsüklon oli mähkinud Baltikumi udusse, mis ei seganud sõitu, aga ähmastas piisavalt maailma piirjooni. Sõita. Üksinda. Nii on parim. Ma vist ikka olen friik oma üksinda rändamise armastuses. Remont sai pea-aegu valmis. Jäi ainult nipet-näpet nagu liistud ja lükanduks koridori kapile. Need on ainult pisiasjad, millega tegelen siis kui tagasi olen.

Sõit ise oli selline rahulik kulgemine. Ei midagi ehmatavat. Ainult Riia ringil oleksin pea-aegu auto külglibisemisse saanud. Hästi natuke jäi puudu. Seekord oli ehedalt süüdi unistamine rooli taga ja see ringtee oli natuke väiksema raadiusega kui Tallinna ringteed. Lätlased on Via Baltika korda teinud ja sõita oli lausa lust seekord Lätis. Piirid läksid ka ilma probleemideta. Leedu piiril tervitas piirivalvur mind puhtas eesti keeles. Koduselt. Leedukad olid üldse seekord üllatavalt heatujulised. Poola piiril leedukas noris mu kallal heatahtlikult oma 5 minutit. Lõõpis ja naljatas. Öine igavus vist.

Poola oli seekord üks raskemaid sõite üldse, mis ma selles riigis teinud olen. Esimesed sadakond kilomeetrit läksid lennates, aga edasi läks hullumajaks. Nähtavus oli vähem kui 50 meetrit ning igasugu “kakerdajaid” oli teel rohkem kui tarvis. Mulle ei mahu pähe, et kuidas on võimalik, et Kaunaseni 600 kilomeetrit läheb alati kiiremini kui need viimased 300 kilomeetrit Poola piirist Varssavini? Müstika.

Ja millest see tuleneb, et alati kui ma ületan Eesti piiri, siis kerkib minu sisemusest naeratus? Nagu langeks kõik koormad mu õlult ja olemine muutub õnnelikuks ja kergeks. On see alateadlik hirm, mis hajub?

November 23, 2007

paih

label: life is a dream — CV @ 1:59 PM

Head aega siis. Euroopa teed on järgmiseks natuke rohkem kui kaheks nädalaks minu päralt.

edukus tagab viisakuse

label: life is a dream — CV @ 11:12 AM

Kiku Kiisu (inimene oma õiget nime, vist spämmi saatmisel üldjuhul kasutada ei julge) saatis spämmi taas. Saatsin talle vastu, et võiks lõpetada masskirjade saatmise. Vastuseks sain targemaks, et 21-aastasele neiule on tagatud elementaarne viisakus (ka interneti kasutamisel), kuna ta on edukas ja töötab juhtival kohal. Täpsem sõnastus kõlaks:”/…/tunnen end vapustavalt hästi oma vanuse kohta töötades juhtival positsioonil ja suheldes päevast-päeva elementaarselt viisakate inimestega nagu mina.”. No comments!

November 21, 2007

sarjast positiivseid emotsioone

label: life is a dream — CV @ 11:38 PM

“Sa oled hämmastav inimene! Kust Sa võtad kõik need teadmised?”

Mulle meeldivad väljateenitud komplimendid.

Remarque

label: life is a dream — CV @ 12:10 PM

Mul on hea meel tõdeda, et minu armastus Remarque vastu liigub perekonnas edasi. Mõlemad õetütred armastavad teda ka.

November 20, 2007

2 horoskoopi

label: life is a dream — CV @ 3:04 AM

Daki juurest leidsin. Kasvõi juba kujunduse pärast panen üles. Mulle meeldivad ilusad asjad. Seekord tahaks plikalikult teatada, et täppi läheb ka. Olengi selline.

Ja Anne seksierist jäi hoopis selline horoskoop ette. Mehed hoidke eemale :P

“Kõige köitvamad Kaaludenaised peavad sünnipäeva 14. ja 23. oktoobri vahel. Jupiteri lemmikuna armud kergesti, oled emotsionaalne ja kriglik, loomupärase näitlejatalendiga, seiklusjanune ja ettearvamatu. Ülemineku-aastaaegadel, kevadel ja sügisel, saavutab su temperament lae – muutud hüperseksuaalseks. Ja kõik mehed saavad nutta, sest sa pole ühelegi truu!”

0.678 seconds. All rights reserved!