December 31, 2007

2007

label: life is a dream — CV @ 3:00 PM

The year of … SKYDIVING!

Täpselt nii ma tahan seda aastat mäletada. Ja mäletangi. Las need 271 hüpet selles aastas kaaluvad üle kõik muu, mis toimus. Sellesse aastasse mahtus liiga palju. Turvaline on end unustada taevasse, et maiseid asju mitte mäletada.

Siiski. Neli sündmust. Igale aastaajale oma.

Talv. Jaanuari lõpp ning see hetk kui ma ei uskunud oma kõrvu. “Mõista Vaike Õiglane kõikides temale esitatud süüdistustes õigeks.” Ma arvasin, et ma kuulsin valesti. Ma arvasin, et ma näen und. Ma ei uskunud kuni viimase hetkeni, et õiglus võiks võidutseda. Peale kolme ja pooleaastast lootusetut võitlust olin ma ammu kaotanud igasuguse unistusegi lootusest. Mu tahtekindlus kandis vilja. See oli võidu hetk.

Kevad. Millega defineerida oma kevadet? Hetk, kui ma keset ööd tegin enda jaoks avastusi ning kõik mu ümber kokku kukkus? “Sinu mina” – need sõnad tantsimas silme ees läbi pisarate. Karta on, et see hetk defineeris minu jaoks mu kevade.

Suvi. Skydiving! Hüpata, hüpata, hüpata! Unustamiseni, täieliku tuimuseni, et jääks ainult joovastus taevast ja maailmast. Rink konstantse tõrvatilgana mu meepotis ning Jean teda tasakaalustamas. Living and breathing in skydiving. Võimalus olla ära ja eemal. Mitte mõelda. Jaanalinnu kombel peitsin pea liiva alla (pigem küll pilvedesse) ning elasin end valust eemale. Hüvasti arutu! Hoolimata elulistest muudatustest defineeris mu suve ikka ja ainult siiski taevas.

Sügis. Olenevalt tulevikuloori taga varuks olevast, saab mu sügist defineerima ükskord tagasivaates aastate pärast võib-olla Philip. Praegu veel defineerib mu sügist siiski otsus kolida Soome. Ma teadsin, et ma lähen Eestist ära sel sügisel, aga tegelikkuses said mu plaanid ja soovid sisu ja värvi alles keset sügist.

December 30, 2007

sarjast hommikud

label: life is a dream — CV @ 4:28 PM

See oli üks tavaline hommik Hollandi-Belgia piiril. Tulin dušši alt kui Philip lõpetas just nõude pesemist. Nõudepesuvahendi vahuga kaetud nõud olid kenasti ritta laotud kraanikausi kõrvale. Mul tuli selgelt silme ette üks teine hommik Empuriabravas, kui Panda samasugusel hetkel huvi tundis, kas ma ikka plaanin need nõud ära ka loputada ning selgitas, et mõned seda ei tee.

“Are you planning to rinse those?” Näitasin näpuga nõude poole. Philip võttis köögikäterätiku ja taldriku. “No.”

Ma võtsin ta käest nii taldriku kui ka käterätiku ning lükkasin ta kraanikausi juurest eemale. Ma pidasin talle samasuguse loengu nagu Panda tol hommikul maha pidas. Allergiatest ja kõigest muust.

Lõpetasin nõude loputamise, kuivatamise ja kappi panemise, kui Philip teatas:
“I never want to have this discussion again.”.
“So you will rinse the dishes next time?”
“This is not what I mean. I will buy you a dishwasher to avoid this conversation next time.”

Tavaliselt piisab selleks, et mehed tahaksid mulle nõudepesumasinat osta, ainult nõudepesust keeldumisest.

December 28, 2007

sarjast “niuts!”

label: life is a dream — CV @ 1:08 PM

Miks peab alati just aasta lõpus olema tööstress kõige hullem? Puhata ja mängida tahaks ju!

December 27, 2007

suusad ja lumelaud

label: life is a dream — CV @ 1:54 PM

Eile sain oma esimesed õppetunnid nii suusatamises kui lumelauasõidus. Äge!!! Üks on igatahes kindel – suusatamine ei ole minu jaoks. Mitte, et ma hakkama ei saaks, vaid see ei tundunud mulle pinget pakkuvat. Lumelauasõit see-eest … mulle meeldis üliväga! Kindel plaan selle talve jooksul selgeks õppida lumelaudamine. Soomes on see veidi kergem ka kui Eestis.

December 25, 2007

jõulud Belgia moodi

label: life is a dream — CV @ 7:08 PM

Vot see on küll kõige segasem asi, mis ma oma noores elus teinud olen! Jõuluõhtul (öösel kui täpne olla) kell 3 klubisse tantsima. Ma arvasin, et ma olen päris omapäraseid jõule katsetada jõudnud, aga see tundus isegi minu jaoks eile öösel juba natuke üle vindi keeratuna. Klubi oli rahvast täis. Täiesti. Ma sain niimoodi tantsida, et lihased annavad praegu veel tunda. Seda kõike arvestades asjaolu, et magustoit toodi jõuluõhtusöögilauda kell 1 öösel. Ma ei saa mainimata jätta, et oma uute valgete saabastega oli väga äge tunne poosetada :)

Seekordne reis ei ole sürrealistlik ja ma olen selle üle õnnelik. (Teised ei peagi sellest lausest aru saama. See on mu enda “inside” ütlemine.)

Philip tiris mu oma klubisse käima. Plaanisime hüpata ka, aga udu on selle reisi kummitus. Mul on tõeliselt kahju, et mul jäi sellest Grand Caravan’st välja hüppamata. Tahaks küll! Eriti mingit 4-way asja või big-way’d. Skydive Flanders Moorsele. Mõned õlud ja skydive jutud. DZ nagu ikka.

Jõululaadal hakkas mul süda läikima. Belglased ja nende šokolaad. Oleks siis ainult šokolaad, aga kõik on magus vähesel või olulisel määral, mida nad söövad ja joovad. Jõululaat kui selline on hoopis teise kontseptsiooniga kui meie laadad. Kogu platsi peale oli asjade müügiputkasid vist ainult kaks, aga kogu keskväljak oli täis kogunemiskohti, kus koguneti, lobiseti ja joodi alkoholi. Kohustuslikus korras pidin ma loomulikult jooma nende kohalikku jooki ja selle kõiki erinevaid maitseid. Jenever – midagi likööri taolist. Peale järjekordset šokolaadimaitselist jooki … tunnistan ausalt, et seadsin sammud vene dekoratsioonidega putka poole ja kallasin endale pitsi viina kurku koos sakuskaga ning palju parem hakkas. Mis värk neil selle magusaga küll on? Ma läheks üsna kiiresti vist paksuks kui siinkandis elaksin. Valoonia poolel ei ole ma veel nii palju aega veetnud, et teada, kuidas sealpool on magusaga.

Jõuluõhtusöök oli mõnus ja hea. Omapära selle juures oli selle kestus. Kell 19 paiku laekus lauale esimene käik ning magustoit oli alles 1 öösel. Toidud oli head ja mul ei ole täistopitud kalkuni tunnet täna. Kerge olla ning ometi oli toitu palju. Ma olen oma jõuluõhtuga rahul. Isegi keelt oskamata.

December 24, 2007

poodud päkapikud*

label: life is a dream — CV @ 3:03 PM

Kõikidele kallitele soovin ma siit paari tuhande kilomeetri kauguselt südamest häid pühi. Jõulupühi. Aastavahetuse pidustused veedan ma sünnimaal.

Kõik on hästi. Kõik on hea. Ainult mina ise ei ole.

* Siinkandis on endiselt kombeks päkapikke puua akna taga. Kes käinud ja näinud – see teab, millest ma räägin.

December 22, 2007

lumevalge*

label: life is a dream — CV @ 2:09 PM

See on uskumatult ilus. Vähemalt praeguseni on minu jõulupuhkus olnud sildi all “valged jõulud”. Natuke palju on vist loodetud, et see ka päriselt jõuludeni püsima jääb, sest täna saabus sula. Valge maailm võib olla uskumatult kaunis. Kõik on härmatisega kaetud. Kõik. Isegi ikka veel roheline muru. Jah, mul on jõulutunne.

Selle aasta jõulud on koos jõulukuusega. Ekstra minu jaoks. Päris kuusk, mitte nulg ega plastikkuusk. Täiesti päris kuusk koos kõige sinna juurde kuuluvaga.

Käisime eile uisutamas Gent’i keskväljakul. See oli tõeliselt armas! Minu rulluisutamine on mu tasakaalu oluliselt parandanud. Kordagi ei pannud kätt maha. Philip käis see-eest vähemalt kolm korda käpuli. Äge!

* Täiesti taotluslik kirjaviga.

December 20, 2007

sarjast tõdemusi

label: life is a dream — CV @ 6:07 PM

Ma olen suhtepessimist.

Naeratan omaette ja olen õnnelik. Kõik on hästi mu ümber ja mu sees. Ikkagi taban end põhjuseta uitmõttelt:”See ei jää kestma …”.

astroloogia

label: life is a dream — CV @ 2:37 PM

Hakka või uskuma seda kuu mõju meie käitumisele. Avastades täna hommikul Daki postituse Murphy kohta (kuigi ma ei tea selle sisu, siis pealkiri reedab), tekkis tahtmatult selline tunne, et ju siis eile oli tähtede seis selline kahtlane. Ma ei olnud ainuke, kellel kõik viltu kippus minema.

Amsterdam-Antwerpen

label: life is a dream — CV @ 1:59 AM

Täna ei ole konkreetselt olnud minu päev. Vahest tuleb ette selliseid päevi, kus Murphy tegutseb ning sa ei saa sinna midagi parata. Täna on üks nendest päevadest olnud.

Kaks tundi veetsin Amsterdam’i Schiphol lennujaamas seetõttu, et esimesest rongist jäin 3 minutiga maha ning järgmine rong jäi üldse ära tehniliste probleemide tõttu. Mul on nõrkus Starbucks’i suhtes, kuid praegu on mul süda paha sellest kohvikogusest, mis ma endale sisse olen kallanud. Täna on veel ka see päev, kus ma pidevalt asju kaotan. Käekettide kohta juba kirjutasin, aga sellega minu kaotamistuur täna veel ei lõppenud. Suutsin vahepeal ära kaotada iPod’i, rongipileti, natuke raha. Õnneks iPod’i sain tagasi ning rongipileti leidsin ka uuesti ülesse. See annab lootust, et äkki ilmuvad mu käeketidki kusagilt välja veel, kuigi ma selles kahtlen, sest juba kontrollisin kõiki olulisemaid kohti, kuhu nad võisid kaduda.

KLM oli meeldiv üllatus. Estonian Air imeb ikka vilinal. Ma ei ole eriline lendaja ning seetõttu puudus mul varem võrdlusmoment Estonian Air’i suhtes. Peale tänast meeldivat kogemust püüan ma edaspidi Estonian Air’i vältida. Mõttetult kallis lennufirma. Pakutav teenus on ju tegelikult üsna samal tasemel odavlennufirmadega.

Praegu siin rongis oleks paras aeg natuke tööd teha, aga mind on vallanud laiskus ja ma ei suuda end selleks sundida. (Sõitsin just Haagist läbi ja lehvitasin mõttes McD’le.) Ma olen liiga palju viimaste päevade jooksul rabelenud. Ma parem kuulan muusikat, mõtlen mõtteid ja loen. Lülitan end uude rütmi.

Ma ei usu, et ma kunagi elus oleksin näinud varem valget tuvi mujal kui telekas. Dordrecht’i raudteejaamas oli üks. Kui nüüd arvestada, et ma loen just praegu Dan Brown’i, siis pole ime, et tahan selles mingit head ennet või märki näha.

0.721 seconds. All rights reserved!