Vaike Õiglane

Kõikidele kallitele soovin ma siit paari tuhande kilomeetri kauguselt südamest häid pühi. Jõulupühi. Aastavahetuse pidustused veedan ma sünnimaal.

Kõik on hästi. Kõik on hea. Ainult mina ise ei ole.

* Siinkandis on endiselt kombeks päkapikke puua akna taga. Kes käinud ja näinud - see teab, millest ma räägin.

See on uskumatult ilus. Vähemalt praeguseni on minu jõulupuhkus olnud sildi all “valged jõulud”. Natuke palju on vist loodetud, et see ka päriselt jõuludeni püsima jääb, sest täna saabus sula. Valge maailm võib olla uskumatult kaunis. Kõik on härmatisega kaetud. Kõik. Isegi ikka veel roheline muru. Jah, mul on jõulutunne.

Selle aasta jõulud on koos jõulukuusega. Ekstra minu jaoks. Päris kuusk, mitte nulg ega plastikkuusk. Täiesti päris kuusk koos kõige sinna juurde kuuluvaga.

Käisime eile uisutamas Gent’i keskväljakul. See oli tõeliselt armas! Minu rulluisutamine on mu tasakaalu oluliselt parandanud. Kordagi ei pannud kätt maha. Philip käis see-eest vähemalt kolm korda käpuli. Äge!

* Täiesti taotluslik kirjaviga.

Ma olen suhtepessimist.

Naeratan omaette ja olen õnnelik. Kõik on hästi mu ümber ja mu sees. Ikkagi taban end põhjuseta uitmõttelt:”See ei jää kestma …”.

Hakka või uskuma seda kuu mõju meie käitumisele. Avastades täna hommikul Daki postituse Murphy kohta (kuigi ma ei tea selle sisu, siis pealkiri reedab), tekkis tahtmatult selline tunne, et ju siis eile oli tähtede seis selline kahtlane. Ma ei olnud ainuke, kellel kõik viltu kippus minema.

Täna ei ole konkreetselt olnud minu päev. Vahest tuleb ette selliseid päevi, kus Murphy tegutseb ning sa ei saa sinna midagi parata. Täna on üks nendest päevadest olnud.

Kaks tundi veetsin Amsterdam’i Schiphol lennujaamas seetõttu, et esimesest rongist jäin 3 minutiga maha ning järgmine rong jäi üldse ära tehniliste probleemide tõttu. Mul on nõrkus Starbucks’i suhtes, kuid praegu on mul süda paha sellest kohvikogusest, mis ma endale sisse olen kallanud. Täna on veel ka see päev, kus ma pidevalt asju kaotan. Käekettide kohta juba kirjutasin, aga sellega minu kaotamistuur täna veel ei lõppenud. Suutsin vahepeal ära kaotada iPod’i, rongipileti, natuke raha. Õnneks iPod’i sain tagasi ning rongipileti leidsin ka uuesti ülesse. See annab lootust, et äkki ilmuvad mu käeketidki kusagilt välja veel, kuigi ma selles kahtlen, sest juba kontrollisin kõiki olulisemaid kohti, kuhu nad võisid kaduda.

KLM oli meeldiv üllatus. Estonian Air imeb ikka vilinal. Ma ei ole eriline lendaja ning seetõttu puudus mul varem võrdlusmoment Estonian Air’i suhtes. Peale tänast meeldivat kogemust püüan ma edaspidi Estonian Air’i vältida. Mõttetult kallis lennufirma. Pakutav teenus on ju tegelikult üsna samal tasemel odavlennufirmadega.

Praegu siin rongis oleks paras aeg natuke tööd teha, aga mind on vallanud laiskus ja ma ei suuda end selleks sundida. (Sõitsin just Haagist läbi ja lehvitasin mõttes McD’le.) Ma olen liiga palju viimaste päevade jooksul rabelenud. Ma parem kuulan muusikat, mõtlen mõtteid ja loen. Lülitan end uude rütmi.

Ma ei usu, et ma kunagi elus oleksin näinud varem valget tuvi mujal kui telekas. Dordrecht’i raudteejaamas oli üks. Kui nüüd arvestada, et ma loen just praegu Dan Brown’i, siis pole ime, et tahan selles mingit head ennet või märki näha.

Jälle olen ma lennujaamas. Jälle on eelnevad päevad olnud tormamine/rabelemine kuubis. Jälle olen ma teel kuhugi. Jälle valdab mind kirjeldamatu rahu peale passikontrollist läbi saamist. Mõtetes juba olengi ära.

Eile oli minu elus täielik tibipäev. Hommikul hammaste valgendus, siis kosmeetik, siis juuksur ning see kõik tipnes Bronxi valgete nöörsaabaste ostmisega. Kella kuueks õhtul tundsin ma end totaalselt tibistununa. Nende saabaste üle on mul eriti hea meel. Möödaminnes märgatud ülilahedad jalavarjud. Ei pidanudki shoppama minema, vaid kogemata jäid ette. Pakkisin nad endaga kaasa ja ma loodan, et mul on võimalus nendega ka uhkustada Belgias/Hollandis.

Lendan täna esmakordselt KLM’ga. Siht Amsterdam. Ootan põnevusega.

Tänane hommik oli natuke õnnetu. Ükski asi ei sujunud. Asjade pakkimisele läks 2 korda kauem aega kui planeeritud, vajalikud inimesed ei vasta telefonidele ning kõige tipuks suutsin ära kaotada KÕIK oma hõbedast käeketid trajektooril kodu-kontor-ema töökoht-lennujaam. Sisendan endale nüüd, et iga asi on millegi jaoks hea. Äkki on tõesti aeg käes uued käeketid muretseda? Muudest ei olegi kahju kui sinisilma kingitud südametega käeketist. See oli mu lemmik. Täna kodus sõrmuseid valides (mida kanda) juba jõudsin tõdemusele, et ma pean endale uued sõrmused muretsema, sest peale koolisõrmuse on kõik mu sõrmused liiga mälestusterohked ning ma ei suuda neid enam kanda.

Boarding call … Nägemiseni kusagil Euroopas siis.

Juustel on saladus. Tõepoolest! Uus soeng mõjub nagu võluväel. Parim teraapia iga asja vastu.

Kas mäletad kuidas me istusime köögis, rääkisime ja unistasime tulevikust ning andsime lubadusi? Nagu alati minu varbad Sinu toolil, näod vastastikku, silmad säramas, naeratus huulil. Lennukad plaanid, utoopilised ideed ja ometi ka … lubadused.

“Need on viimased jõulud, mis me Eestis veedame! Eks?”
“Järgmise aasta võtame me kusagil mujal riigis vastu! Onju?”
“Kui see kõik ükskord lõppeb, siis me kolime ära! Jah?”

Ma üritan neid unistusi ja lubadusi nüüd elada, sest need said osaks minust. Ka ilma Sinuta.

Blaah! Ma vihkan poode mööda tormamist. Tänane päev oli eriti hull. Lõpuks laevale jõudes oli mu mõttelõng täielikult sõlme keeratud. Valida korraga autot, kontori- ja korterisisustust, uusi värve korterisse, päevi kolimiseks, kokkusaamiste ajakava, tulevikuplaane jne jne. Täiesti läbi omadega.

Parim kompliment bossilt oli täna, et minuga on kerge poodides käia, sest ma valin ja teen otsuseid kiiresti. Tal oma naisega pidavat kordi rohkem aega minema poodides. Hahahaa! Loomulikult valin kiiresti kui mu ainsaks mõtteks on sealt poest välja saamine.

Eile tulin Soome.

Ãœmberringi käivad juba asutuste jõulupeod (pikkujoulut ja stuff) ning sellest tulenevalt oli üks bossidest sassi ajanud kellajad 6 ja 16 ning üldse oli mõlemal mega pohmakas. Igatahes korjati mind sadamast siiski peale ning korteri leidsime ka üles. Ma olen endasuguste seltskonda sattunud. Minu uue kodu üles leidmine toimus kahtlaste informatsioonikildude põhjal. Leping kusagil büroos veel hetkel ning aadressi ei mäletanud keegi. Maja number ja korterinumber oli SMS’ga saadetud bossile telefonile, aga tänavanimi oli lisamata. Eks siis tema mälu järgi otsisime ning kuna võtmed lukuauku sobisid, siis ikka oli nähtavasti tegemist õige korteriga.

Mõtlen õudusega eesseisvale kolimisele. Kõik need asjad, mis tuleb lahti pakkida ning ära sorteerida!!! Kodus võib veel täiesti vabalt venitada, aga kontor on ju ka vaja ära kolida. Seal õnneks ei ole sorteerimist vaja teha vanade asjade osas, sest ma olen süstemaatiline inimene (hoolimata vastupidisest muljest), aga uue kontori asjad, mis mulle üle antakse, tuleb ju ka mingisugusesse “söödavasse” süsteemi saada. Ja üldse algab kogu trall otsast peale! Alles ma lõpetasin emale remonti tehes mööda poode traavimise ja vajalike asjade otsimise. Nüüd tuleb seda teha võõral maal ja võõras keeles, kus ma ei tea ühegi poe asukohta. Õnneks ei ole mulle palju vaja. Voodi on olemas (vist :P), arvutilaua saab vabalt kontorist, riiulid ka ning kööki söögilaua peaks ka kusagilt nihverdada saama. Ainult diivan (või mis iganes külaliste magamisasemeks) ja kindlasti tugitool tuleb sõna otses mõttes muretseda. Oma vennatütre poolt lõhutud peeglilaua peegli tellimisega olen ma ka jännis, sest ma ei tea kust saab eritellimusel st mõõtude järgi, kandiga ning kumerate nurkadega peeglit. Keegi oskab soovitada?

Aitab halast. Ma lähen nüüd internetti ja elektrit hankima enda jaoks st lepinguid sõlmima.