Vaike Õiglane

Jälle ma sisisen. Hommikud on vastikud. Tõeliselt. Ma ei saa endast aru ja keegi teine ei saa ka aru. Lihtne reegel. Ärge torkige mind. Jätke mind rahule. Ma olen hommikuti kõige egoistlikum inimeseloom maailmas.

… on hää!!! Emme tegi.

Mulle meeldib tähele panna lahedaid lauseid. Eriti inglise keeles.

Have you both taken leave of your senses?

Kas pole kenasti öeldud selle asemel, et otse ja varjamatult idioodiks sõimata?

Ikka ja jälle satun lugema uudistest kuidas keegi on jalakäijate ülekäigurajal õnnetusse sattunud. Ma ei mõista seda. Mida mõtlevad need inimesed, kes astuvad ülekäigurajale ilma oma turvalisust kontrollimata? Mida mõtlevad need autojuhid, kes ülekäigurada tähele ei pane?

Olles autojuhi rollis viskab mul tihti peale närvi mustaks, et kuidas saab inimene nii loll olla, et nähes lähenevat autot talvel, lume ja jääga, astub ta lihtsalt sõiduteele, sest tal on eesõigus ülekäiguraja näol. Mis kasu sellest eesõigusest on haiglavoodis? See eesõigus ei maksa füüsikaseaduste üle, kus auto lihtsalt ei suuda peatuda, sest meie tänavad on liiga hooldamata ja libedad.

Olles jalakäija rollis ja minnes üle tee kontrollin ma alati ka peatunud auto tagant tulevaid autosid, et kas nad ikka peatuvad. Mis toimub nende autojuhtide meeltes, kes sõidavad teises reas mööda ülekäiguraja ees esimesel rajal peatunud masinast? Täiesti hullumeelne.

Miks ma ei mõtle ega keskendu selleks, et peatuda ülekäiguraja ees? Kui ees peatub mõni auto, siis tundub see nii loomulikuna. Ma ei oskakski teist moodi. Selle harjumuse eest peaksin ütlema aitähh ühele tundmatule autojuhile, kes kunagi (nii 11 aastat tagasi kui mul lubegi veel ei olnud) selle peale, et Sven teises reas tema autost mööda sõitis ülekäigurajal, ei pidanud paljuks meile järele sõita, meid kinni pidada ja korralikult sõimata. Äkki peaksin samasugust taktikat kasutama hakkama ja hoolikaid juhte saab rohkem?

Tundub, et vaikuse aeg saab nüüd mööda. Vahepeal oli kõike muud teha kui kirjutada. Nüüd siis viimaks närvidele jälle paariks kuuks rahu antud ning võib eluga edasi tegeleda. Kergem on jälle. Ausõna!

Ma sain eile viiendat korda tädiks. Esimene poiss kellele tädiks sain. Vot siukesed lood.

UPDATE: Käisin seda pisikest ilmakodanikku siis vaatamas ka. Pisike ja pahur. Ja loomulikult vääksuv. Aga ikkagi armas : ) Külakostiks kohustuslikud lilleõied (seekord mänguasja moodi lilled), lapsesokid ja kosuvale emale mahla. Kuna õeraasule mu mahl ei meeldinud, siis pidin selle ise ära jooma, sest vastasel juhul lubati kraanikausist alla valada. Viiendat korda vanaemaks saanud emme oli aga rohkem ärevil kui noor ema. Nagu palatiuksest sisse sai, kukkus asjatama ja sebima.

Õde kartis sünnituseelselt kõige enam seda, et sünnitus keset ööd ja kodus hakkab, aga põnn teadis ise paremini. Valis ilmale tulemise ajaks viisakalt sellise hetke kui õde arsti ukse taga korralist kaalumist ootas. Tea mis põnnile nimeks ka saab? Minu arust on ta Oliveri nägu, aga mida see minu arvamus siin loeb.

Ma ei ole hommikuinimene. Pole kunagi olnudki. Minu jaoks on ärkamine kõige vastikum tegevus päevast ning seega ärge torkige mind hommikuti. Eriti marru ajab mind see kui minu hommikuid venitatakse pikemaks. OK, sain endast võitu, ärkasin, tõusin isegi voodist püsti, pesin hambad - ärge sundige mind selle järgselt veel ootama totakalt enne kui ma saan oma päevaga edasi minna ja tegutseda! Brrr… Ja nüüd on mul hommikupooliku tuju totaalselt rikutud. Urisen siin omaette.

Mis inimestel viga on? Kas keegi ei viitsi enam kasutada seda kehaosa, mida nimetatkse ajuks või milles asi? Ma ei saa enam sellest maailmast aru. Täiesti teiselt planeedilt tulnud tulnuka tunne on hetkel.

Läksin just arutuga tülli, mis lõppes sellega, et tema marssis uksest välja sõnadega “Minema lähen!”. Juhuslikult oli ema selle kõige kõrval. Hetke pärast tuleb ema mulle prügikasti võtmetest ja mingitest arveldusarve kokkuvõtetest rääkima. Normaalne?!?

Mu draftside seas on umbes 6-7 teemat, millest ideed ja visand valmis kirjutatud, kuid kuidagi ei jõua ma selleni, et need lõpuni kirjutada ja blogisse üles panna. Kui õhtuti töölt koju jõuan, siis ei taha arvutit näha ka enam ning töö juures on targematki teha. Nii mu mõtted tulevad ja lähevad. Pooled jäävadki lõpuni mõtlemata. Kas ma olen poolik inimene kui ma poolikuid mõtteid mõtlen?

Aga täna on ju kolmteist ja reede! Ajee!!!