Vaike Õiglane

Tänasega saab läbi. Homme on juba uus kuu, uus pilt kalendris ja … Ma ei tea, mida ma ootan. Valget laeva?

Kolasin täna mööda küberruumi ringi ja vaatasin teiste inimeste blogisid. Kõigil on mingi slogan. Lugesin neid ning mõtlesin, et miks mul pole kunagi olnud tahtmist siia, enda blogisse, ühtegi sloganit panna. Kas mul ongi ühest motot? Vist mitte, sest neid on mitu, igale olukorrale oma.

Alustasin mõtet inglise keeles ja lõpetasin ta vene keeles. Pass väidab rahvuseks eestlase. Go figure!

Mõnikord tahaks lihtsalt alla anda. Lüüa kõigele käega. Ma ei jaksa enam.

Ma tean, et see on vaid hetkeks, aga neid hetki on vahest liiga palju.

Erinevad lähenemised uhkusele. Uuesti sattusime McDonnell’ga samal teemal vestlema. Mina näiteks ei olnud kunagi tulnud selle peale, et seostada uhkust üleolekuga. Minu arvates on selle jaoks eesti keeles täitsa olemas oma sõna - ülbus. Uhkus ei eelda teistest enda paremaks pidamist. Uhkus on enda mina ja iseloomu kaitsmine, enda tõekspidamiste eest seismine, iseendaks jäämine. Iseenda üle uhke olemine. Loomulikult võib uhke olla ka muude asjade üle, aga esmajoones seostub minu jaoks uhkus ikkagi inimese endaga.

Alati millegi pärast kõige raskem kuu aastas minu jaoks. Jäänud veel 6 ja pool päeva.

Istusin täna õhtul mere ääres. Lihtsalt niisama. Oma lemmikkohal Linnahalli kail Patarei vastas. Vaatasin udus sõitvaid laevu ning kuulasin raadiot. Maggie Reilly - Every Time We Touch juhtus mängima. Kuulasin hetke, võtsin telefoni ja helistasin Raidole. Ka praegu, 14 aastat hiljem, võin ma lihtsalt võtta telefoni ja talle helistada. Meie lugu. Lugu, mis alati meenutab mulle teda ja talle mind. Lihtsalt “Tere!”, isegi mitte küsimust “Kuidas läheb?”. Võin helistada ja öelda, et Maggie Reilly mängis ja muud midagi. On inimesi, kellega ei pea rääkima, vaid nad teavad ja mõistavad ka ilma sõnadeta. Isegi 14 aastat hiljem. Sellest kõigest on meeletu aeg möödas, aga see õhtu on meeles nagu oleks see eile olnud. See õhtu kui ma sain tuttavaks Raidoga - inimesega, kes on mind kõige enam mõjutanud. Ma ei tea, kes ma oleks, kui poleks olnud teda. Teistsugune kindlasti. Ma olen ja jään talle alatiseks tänulikuks selle eest, et ta tuli kunagi mu ellu. Ãœks “tere” minu õhtus ja hing muutus soojaks.

Ma naeratasin ja sõitsin koju.

Sihikindel. Oma tahtmise tagaajamisel olen ma tavaliselt vägagi sihikindel. Kui on olemas reaalselt kasvõi minimaalnegi võimalus, et mu soov on saavutatav, siis liigun ma järjekindlalt selle poole. Loomulikult tuleb enne otsusele jõuda, kas tahta või mitte ning igasugune otsustusprotsess on minu puhul alati pikk.

Ma saavutasin taas oma tahtmise.

Eile oli tõeliselt teistmoodi mäng. Doktor koos Annega vaheldumisi aitasid mul poisse nahutada kõikide nende pähe saadud teisipäevaste mängude eest. Päris mõnus oli vahelduse mõttes ka võitja pool olla. Mängu lõpuks oli selg märg ning nii mõnedki uued nipid käpas.

Ja õlevarrel on lillakaks muutuv reketijälg. Kingitus Doc’lt.

Jälle. Alles ta oli ja sellest ei tundu üldse veel olevat möödas 4 nädalat. Millegi pärast tundub see aeg kusagile kadunud olevat vahepealt.