Vaike Õiglane

Ja saabki aasta mööda. Kokkuvõte? Ei, mitte minult. Lubadusi ma endale selleks aastaks ei andnud, plaane samuti ei teinud. Elasin päev korraga ja rahul sellega. Oli naeru, oli pisaraid - kõike seda, mis annab tunde, et elad! Kas teeksin midagi teisiti kui saaksin mööduva aasta uuesti elada? Ei, ka seda mitte. Kõik oli täpselt nii nagu peabki olema. Minu elu.

Ma olen õnnelik inimene. Endiselt.

Tegin endale teed. Mulle meeldib endale ise teed kokku segada. Avasin purgi, millel silt piparmünt ja hinge tuli soe tunne. Aitähh Tuta!

Soovin kõigile rahulikke jõule ja mõnusat aasta lõppu!

Veri on paksem kui vesi.

Kust mina ja mu vend need ühised jooned pärinud oleme, sellest ma aru ei saa.

Kogu tuba on korras ja küünlalõhnaline. Ma lasin jõulud tuppa.

Sõitsin täna peale keskkööd töölt koju. Ma ei tundnud ära tänavat, mida mööda ma iga päev ja õhtu ning tihti ka öösiti sõidan. Laki tänav oli võõras. Esimese hooga ma ei tabanudki, et mis on teisiti. Kui juba hakkasin kodutänavale keerama, siis taipasin - Laki tänav oli tühi. Täiesti tühi noh. Seal ei parkinud ühtegi autot. See vaatepilt oli lausa kummituslik. Ma ei olnudki varem märganud, et Laki tänav on tegelikult nii lai. Ainus koht, kus kogu tänaval seisis mõni auto, oli avariiteenistuskeskuse ees. Tuleb tõdeda, et pikk puhkus on kõigile alanud. Jõulud vist.

Ja akna taga möllab torm. Mul on alati olnud nõrkus tormide vastu. Tuule ulgumine ja vihmapiiskade rabin. Ei ole midagi rahustavamat.

No mis teha kui töö on selline, et alati jõulude ajal on mul seda kõige rohkem ja üle pea ja kaela. Selle üle ei kurda ma üldse. Täiesti harjumuspärane. Marru ajab mind hoopis see, et kui mina olen teinud omalt poolt kõik selleks, et ma saaks oma töö ka tehtud, siis ikka suudetakse mulle kusagil jalg ette panna. Tuleb välja, et kuna ma kedagi usaldasin midagi tegema, siis oleks pidanud ikka ise kontrollima ja ise tegema. Miks ei saa inimesed ometigi oma asju, mis neile usaldatud tehtud? Säh Sulle jõulurahu! Ma suudan ainult uriseda hetkel. Jõuetult vihastada, sest midagi muuta enam ei saa, sest kõik on oma jõulureisidele ära sõitnud ja nad isegi ei tunne end halvasti seetõttu, et nad midagi tegemata jätsid. Kust tulevad sellised inimesed?

Rahustuseks lähen ma nüüd ja ostan ühe jõulukingi, aga ärgu need paar inimest arvaku, et ma järgmiseks aastaks ära olen unustanud selle.

UPDATE: Ei ole lahendamatuid olukordi, on ainult saamatud inimesed. Mina saamatute hulka ei kuulu, kuid vahest väsitab üksinda lahenduste välja mõtlemine.

Kõik algas sellest, et kolmapäeval kamandati mind Soome. Nooh, et siis neljapäeva hommikul marss laeva ja õhtul tagasi ja kui torm peaks olema, siis kasvõi lennukiga, aga käidud peab saama. No mis seal ikka. Tegin omaette plaane, et pooled jõulukingid veel ostamata ning eesti kaubandusest ei suuda ma endale ei pesu ega pükse leida ja laeva lõhnapoest oleks deodoranti vaja (eelmine läks kusagil spordisaalide vahel jalutama) jne jne. Pilet olemas ja täna laevale.

Kõigepealt oli imeilus hommik. Päikesetõusus Tallinna vaated ja sinine taevas. Rõõmsameelselt seadsin sammud lõhnapoodi ning siis tuli välja, et minu deodorant on otsa saanud :( Lahke müüja pakkus mulle küll igasuguseid teisi deodorante, aga mina olen mina ja tean liiga täpselt mida ma tahan ning vähemaga ei kipu leppima. Krt! Ma pean kas Eestis nüüd poodi minema või lootma, et keegi kingib jõuludeks.

Helsingis läks tavapäraselt. Sadamas istusin autosse, sõitsime kontorisse, tegime korraliku ajurünnaku, vaatasin asjad üle ja siis sööma. Mingil imelikul põhjusel olen ma alati läbi Hispaania reisides nälga jäänud. Ma ei tea, millest see tuleneb, aga nii see on. Seega võtsin rõõmuga vastu ettepaneku minna sööma hispaania restorani. Nämm! Tapas läheb järgmine kord ka loosi kui võimalus tekib.

Tegelikult suutsid soomlased mu piinlikku olukorda panna. Pagan võtaks neid ja nende jõulutraditsioone. Mina marssisin loomulikult kaks kätt taskus Soome ega tulnud selle pealegi, et omanikeringile võiks ju mingid kingitused ka teha. Hea, et mul seisab meeles firma nimel jõulukaardidki laiali saata. No ja siis oligi see piinlik moment kui tuli välja, et üks firmaomanikest oli isiklikult käinud mulle kinki hankimas ja mina polnud isegi selle idee peale tulnud. Piinlik värk igatahes.

Päeva viimaseks kavapunktiks oli shopping. Esmajoones midagi endale ja kui ette jääb, siis ka mõned puuduvad jõulukingitused. Ma pidasin poes vastu täpselt 15 minutit. Ülejäänud aja jalutasin lihtsalt mööda Helsingi kesklinna ja ei astunud enam ühtegi poodi sisse. Ma olen vist naisena täiesti läbikukkunud, sest ma lihtsalt ei suuda shopata. Kellelegi teisele midagi osta ja otsida koos selle teise inimesega pole üldjuhul mingi probleem, aga kui mulle endale midagi vaja peaks olema, siis ei suuda ma kuidagi mööda poode kolada. Seega ei ole mul endiselt eriti pükse mida jalga panna ja pesusahtel on kahtlaselt pooltühi.

Niuts!

You’ll never get anywhere, if you don’t dear to make the first step.

Eile sai kinos käidud. Filmiks A Good Year. Elamus oli meeldiv. Vahest on tore ja rahustav vaadata ka sellelaadseid filme. Lihtsalt ilus vaadata. Kaunis teostus, hea näitlejatöö - ühesõnaga kunstiliselt kaunis. Kahju, et see muinasjutt on, rikaste muinasjutt kui täpne olla.