Vaike Õiglane

Jälle tagasi Gryttjomis. Mis saaks ühes kohas 2 nädala jooksul muutuda? Jah, tõesti ei midagi. Seega saan olla muutuja ainult mina ise, sest kõik tundub teisiti.

Et jälle teele siis. Asjad pakitud ja minema. Ma olen väsimusest ümber kukkumas selle nädala tempo peale, aga täna öösel saab magada. Rahulikult ja ilma tööle mõtlemata. Antud lubadused on täidetud ka mujal kui tööl. Tööasjad järje peale saadud (välja arvatud bossi eilne ootamatu külaskäik, mis lõi sassi kõik mu plaanitud tööde nimekirja, sest temaga oli vaja tervelt 4 tundi tegeleda). Mul on endal ka ennast väsitav kõrvalt vaadata, aga tegelikult on kõik peale uneaja kontrolli all.

Viimase kuu aja jooksul olen korduvalt kuulnud enda kohta väljendeid suunas “vana naine”. Mõni ütleja minust paar kuud noorem, mõni ütleja paar aastat. Kes leiab, et “vana ja kibestunud”; kes leiab, et “vana ja üksik”; kes leiab, et “vana ja kole”; kes leiab, et “vananev naine” jne. Peamiselt kuuleb selliseid vaimukusi vaidluse käigus, kui argumendid otsa saavad. Ma ei oska sellistele “ütlustele” mitte mingil viisil reageerida. Sellised rumalad, aga samas tõsiselt vastikud. Ei, mul ei ole probleeme sellega, et ma end “vananeva naisena” tunneksin, aga vastik on ikkagi kuulata. Umbes samasugused ütlused, et kui naisterahval on halb tuju, siis leidub ikka vahest mõni alaarenenud meesterahvas, kes lihtsalt peab midagi “päevadest” kobisema. Mis pagan nendel meestel viga on? Kas see kuulub machoks olemise juurde? Et teeb nii öelda poisikesest rohkem mehe?

Matemaatilise valearvestuse tõttu arvasin seni, et mul on selle hooaja jooksul 99 hüpet. Tegelikult oli laupäevane viimane tõus selle hooaja sajas hüpe.

Ja suvi alles algas …

Oma vanu päevikuid ei tohi sirvida. Nii võib avastada, et ma olen endiselt sama sassis kui 8 aastat tagasi …

No ma ei saa ju ometi oma edevust vaos hoida. Üleni valge vari on minu :D Näha saab ETV ülekannet siit.

Ahjaa. Langevarjurite lõik algab 1 tunni ja 25 minuti möödudes. Täitsa lõpus.

Ma panen nüüd punkti. See saaga on läbi. Ma riskisin, ma võitlesin ja ma võitsin. Riigikohtu otsus tuli lõpuks ära. Ma sain sellest teada eile hilisõhtul, kuid tegelikult ei suuda ma seda seni veel uskuda. Viimane punkt on pandud. Täpp i peale. Minu rahulolu on täielik. Nüüd algab uus case, aga selle pärast ma enam ei muretse. Advokaadid on leitud ning ma ei aja seda enam ise.

PS. Kuigi mind paneb imestama Riigikohtu lahendis leiduv väide nagu oleks mind õigeks mõistetud süü tõendamatuse tõttu. Kas ma tõesti ei oska eesti keelt või milles asi? Esimese astme õigeksmõistev kohtuotsus ütleb selgesõnaliselt, et kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Äkki on selle aja jooksul, kui ma enam advokaat ei ole, muudetud mingite mõistete sisu?

Ma oskasin enda esimeseks demoks valida ikka korraliku koha. Võidupüha paraad Rapla staadionil, otseülekanne rahvustelevisioonis ja presidentki kohal.

Laupäeva hommikul ei suutnud ma muud teha kui ainult iseennast siunata. Totaalne hirm oli selle demonstratsioonhüppe ees. Hirm ainult suurenes koos briifiga. Halb tuulesuund, ümbruskond, mobiilimast, majad, puud … Mitu korda oli tahtmine alt ära hüpata. Praegu on mul hea meel, et ma seda ei teinud. Ma sain sellega hakkama! Ma maandusin ettenähtud kohas, ma maandusin turvaliselt ja ma maandusin püsti. Ma ei suuda ise ka veel uskuda, et ma sain sellega hakkama. Eks kindlasti oli oma osa selles Veelal, kes mind korduvalt rahustas ning õpetussõnu jagas. Aitähh talle siinkohal nende lennukis jagatud julgustavate naeratuste eest :)

Hetki laupäevast:

Lennukiaknast paistev AN-2, mille sabas Eesti lipp.
Väga pikk lend kõrgusel 200 meetrit maapinnast.
Hirm staadionile liginedes.
Värisevad käed peale maandumist.
Rõõm õnnestunud demost.
Rahvahulga hõisked ja aplaus.

PS. Kõigile kastinõudjatele - kast juba lahendatud jaanitule ääres :P

Vahest tunduvad sekundid peale väljahüpet minutite pikkused …