Vaike Õiglane

Miks ei julge vanemaks saades enam tunnistada suhte tekkimist või selle olemasolu? Iseendalegi mitte. Teistest rääkimata. Kas tõesti on hirm läbikukkumise ees nii suur? Või on hirm vabadust kaotada? Või ei oska/ei taha enam kogemustele tuginevalt suhet kui sellist defineerida? Või on vanus juba selline, et suhe peaks ammu olemas olema? Või on tunne, et peaks ainult siis suhte avalikuks tooma kui suhe tõsine? Mis on üldse tõsine suhe?

Tegelikult olid mu plaanid väga lihtsad. Mul oli plaan oma elu nüüd lihtsaks elada. Kõik keeruline läbi raiuda ühe hoobiga ning selja taha jätta. Kõik oli juba kontrolli all ja sujumas. Plaan oli ju must-valge. Ei mingit suhet vähemalt paar aastat, elada vallalisena, saada pind jalge alla tagasi ning elu paika. Eemale kõigest ja kõigist. Iseennast otsima ja defineerima. Ma siiski vihkan veel hetkel mehi. Ei, mitte inimesi, mitte inimest mehes, ainult tema mehelikku poolt, sest minus on liiga palju solvumist ja valu. Ja üldse. Ma lubasin ju endale, et minu järgmine suhe saab olema “normaalne”. Täiesti klassikaline, täiesti turvaline, täiesti … normaalne noh!

Nüüd on mul tekkimas suhe ja ma ei suuda isegi välja mõelda, kas ma tahan seda. Mõistusega võttes - milleks seda jama vaja on? Miks ma küll ei oska elada suhtevabalt? Ikka kipub mõni iseenesest tekkima ka siis kui ei taha. Ma nii lootsin, et ma saan selle paari nädala jooksul üle igasugusest kiusatusest Philip’ga midagi suhtelaadset aretada, aga … ei. Mingi pisike kuradike minu sees peab mind ikka tõukama valima keerulisemaid radasid. See suhe oleks täpselt see rada, mida ma lubasin rohkem mitte valida. Vahemaa, planeerimine, üksindus. Ma tean ju täpselt, mis ees ootab. Liiga hästi. Ma tean, et ma ei taha seda, aga ma olen juba esimesed miilid sellel rajal jälle maha käinud ning tagasi pöörama ei suuda end ka sundida. Armunud?

See pidi olema ja jääma üheöösuhteks! Lõbusaks ja nauditavaks mälestuseks. Miks ma ometi pean olema nii uudishimulik? Milleks oli mul vaja puudutada tema tegelikku olemust ja sellesse takerduda? Miks inimestes peab vahest olema rohkem kui nad välja näitavad?

Suhted on keerulised. Täna üks neiu kusagil Belgias nuttis, sest ma helistasin valel hetkel. Ma ise hoidsin pisaraid tagasi, pannes peale teistsugust telefonikõnet toru hargile ja küsides endalt:”How did I manage to mess everything up like that?”. Pole just parim pind, et kuulutada maailmale:”Mul on suhe.”. Ãœldse mitte. Tundub pigem õhulosside ehitamisena.

Ja ometi … ma keeran taaskord kõik sassi ning piletid Amsterdam’i on jõuludeks broneeritud …