2007
The year of … SKYDIVING!
Täpselt nii ma tahan seda aastat mäletada. Ja mäletangi. Las need 271 hüpet selles aastas kaaluvad üle kõik muu, mis toimus. Sellesse aastasse mahtus liiga palju. Turvaline on end unustada taevasse, et maiseid asju mitte mäletada.
Siiski. Neli sündmust. Igale aastaajale oma.
Talv. Jaanuari lõpp ning see hetk kui ma ei uskunud oma kõrvu. “Mõista Vaike Õiglane kõikides temale esitatud süüdistustes õigeks.” Ma arvasin, et ma kuulsin valesti. Ma arvasin, et ma näen und. Ma ei uskunud kuni viimase hetkeni, et õiglus võiks võidutseda. Peale kolme ja pooleaastast lootusetut võitlust olin ma ammu kaotanud igasuguse unistusegi lootusest. Mu tahtekindlus kandis vilja. See oli võidu hetk.
Kevad. Millega defineerida oma kevadet? Hetk, kui ma keset ööd tegin enda jaoks avastusi ning kõik mu ümber kokku kukkus? “Sinu mina” - need sõnad tantsimas silme ees läbi pisarate. Karta on, et see hetk defineeris minu jaoks mu kevade.
Suvi. Skydiving! Hüpata, hüpata, hüpata! Unustamiseni, täieliku tuimuseni, et jääks ainult joovastus taevast ja maailmast. Rink konstantse tõrvatilgana mu meepotis ning Jean teda tasakaalustamas. Living and breathing in skydiving. Võimalus olla ära ja eemal. Mitte mõelda. Jaanalinnu kombel peitsin pea liiva alla (pigem küll pilvedesse) ning elasin end valust eemale. Hüvasti arutu! Hoolimata elulistest muudatustest defineeris mu suve ikka ja ainult siiski taevas.
Sügis. Olenevalt tulevikuloori taga varuks olevast, saab mu sügist defineerima ükskord tagasivaates aastate pärast võib-olla Philip. Praegu veel defineerib mu sügist siiski otsus kolida Soome. Ma teadsin, et ma lähen Eestist ära sel sügisel, aga tegelikkuses said mu plaanid ja soovid sisu ja värvi alles keset sügist.