January 3, 2008

hüvasti Eesti, tervetuloa Suomeen!

label: life is a dream — CV @ 8:04 PM

See on nüüd tehtud. Minu uus elukoht on

Helsinki, Oulunkylä, Finland.

That is it. I left Estonia. New era has begun for me.

kolimine vol 2

label: life is a dream — CV @ 12:21 AM

Esimene koorem on mu uude kodu maha laotud. Istusime tunnikese keset suure toa parketti ja rääkisime. Unistasin kõva häälega oma soove ja plaane ka välja öeldes. Harjumatult mõnus. Haarasime teise kaubiku kaasa ja nüüd teel tagasi Tallinna, et homme sama päevakava, nagu täna, korrata. Paar tundi saab laevas tukkuda, siis koju, uuesti asju pakkima, paar tundi und, uuesti pakkima, tassima asju, molutama sadamas ja laeva peal, uuesti asju tassima … See tundub lõputuna. Homme tõmban end keset oma uut kodu keset kastide virna kerra ning reedel juba hommikul vara läheb täies hoos tööpäevaks. Tunne on … orav ruudus!

January 2, 2008

kolimine vol 1

label: life is a dream — CV @ 1:56 PM

Mul ei ole üldse tunnet, et ma kolin täna. Absoluutselt ei ole. Pakkisin küll eile öösel kella 3-ni asju ning pakkisin ka täna ning pool bussi on juba täis ka laotud asju, aga seda tunnet ei ole ikkagi, et tänasest muutub kõik. Ja ometigi muutub tänasest kõik. Uus elukoht, teine riik, teine töö, teised inimesed mu ümber. Millal see tunne kohale jõuab?

January 1, 2008

head uut

label: life is a dream — CV @ 7:02 PM

Uus aasta tuli. Ilutulestik Tallinna kohal oli ilus. Kõik oli hästi. Uus aasta on saabunud.

Head uut aastat!

Parim sõnum tänases öös oli see, mis viitas mu eelmise aasta tähtkirjutisele siin blogis. Ikka see “kohtumine legendiga” lugu. Aitähh kõigile heade soovide soovijatele.

Sel aastal annan ma endale uue aasta lubadusi. Neid on mitu. Kui ma väga tubli tüdruk olen, siis suudan ma mingi osa nendest ka teoks teha.
* Õppida uuesti prantsuse keelt algtasemel rääkima.
* Jätkata saksa keele õpinguid.
* Õppida sit-fly’d.
* Õppida lumelauaga sõitma.
* Õppida üksi elama.
* Õppida tai-chi’d.
* Õppida uuesti usaldama mehi.

telefonikõne

label: life is a dream — CV @ 6:36 PM

Ma olen aastaid hoogu võtnud, et see telefonikõne teha. Ma ei tea miks ma seni selleni ei olnud jõudnud. Täna ma siis tegin selle kõne. Mõned inimesed jätavad endast väga särava jälje mu ellu.

December 31, 2007

2007

label: life is a dream — CV @ 3:00 PM

The year of … SKYDIVING!

Täpselt nii ma tahan seda aastat mäletada. Ja mäletangi. Las need 271 hüpet selles aastas kaaluvad üle kõik muu, mis toimus. Sellesse aastasse mahtus liiga palju. Turvaline on end unustada taevasse, et maiseid asju mitte mäletada.

Siiski. Neli sündmust. Igale aastaajale oma.

Talv. Jaanuari lõpp ning see hetk kui ma ei uskunud oma kõrvu. “Mõista Vaike Õiglane kõikides temale esitatud süüdistustes õigeks.” Ma arvasin, et ma kuulsin valesti. Ma arvasin, et ma näen und. Ma ei uskunud kuni viimase hetkeni, et õiglus võiks võidutseda. Peale kolme ja pooleaastast lootusetut võitlust olin ma ammu kaotanud igasuguse unistusegi lootusest. Mu tahtekindlus kandis vilja. See oli võidu hetk.

Kevad. Millega defineerida oma kevadet? Hetk, kui ma keset ööd tegin enda jaoks avastusi ning kõik mu ümber kokku kukkus? “Sinu mina” – need sõnad tantsimas silme ees läbi pisarate. Karta on, et see hetk defineeris minu jaoks mu kevade.

Suvi. Skydiving! Hüpata, hüpata, hüpata! Unustamiseni, täieliku tuimuseni, et jääks ainult joovastus taevast ja maailmast. Rink konstantse tõrvatilgana mu meepotis ning Jean teda tasakaalustamas. Living and breathing in skydiving. Võimalus olla ära ja eemal. Mitte mõelda. Jaanalinnu kombel peitsin pea liiva alla (pigem küll pilvedesse) ning elasin end valust eemale. Hüvasti arutu! Hoolimata elulistest muudatustest defineeris mu suve ikka ja ainult siiski taevas.

Sügis. Olenevalt tulevikuloori taga varuks olevast, saab mu sügist defineerima ükskord tagasivaates aastate pärast võib-olla Philip. Praegu veel defineerib mu sügist siiski otsus kolida Soome. Ma teadsin, et ma lähen Eestist ära sel sügisel, aga tegelikkuses said mu plaanid ja soovid sisu ja värvi alles keset sügist.

December 30, 2007

sarjast hommikud

label: life is a dream — CV @ 4:28 PM

See oli üks tavaline hommik Hollandi-Belgia piiril. Tulin dušši alt kui Philip lõpetas just nõude pesemist. Nõudepesuvahendi vahuga kaetud nõud olid kenasti ritta laotud kraanikausi kõrvale. Mul tuli selgelt silme ette üks teine hommik Empuriabravas, kui Panda samasugusel hetkel huvi tundis, kas ma ikka plaanin need nõud ära ka loputada ning selgitas, et mõned seda ei tee.

“Are you planning to rinse those?” Näitasin näpuga nõude poole. Philip võttis köögikäterätiku ja taldriku. “No.”

Ma võtsin ta käest nii taldriku kui ka käterätiku ning lükkasin ta kraanikausi juurest eemale. Ma pidasin talle samasuguse loengu nagu Panda tol hommikul maha pidas. Allergiatest ja kõigest muust.

Lõpetasin nõude loputamise, kuivatamise ja kappi panemise, kui Philip teatas:
“I never want to have this discussion again.”.
“So you will rinse the dishes next time?”
“This is not what I mean. I will buy you a dishwasher to avoid this conversation next time.”

Tavaliselt piisab selleks, et mehed tahaksid mulle nõudepesumasinat osta, ainult nõudepesust keeldumisest.

December 28, 2007

sarjast “niuts!”

label: life is a dream — CV @ 1:08 PM

Miks peab alati just aasta lõpus olema tööstress kõige hullem? Puhata ja mängida tahaks ju!

December 27, 2007

suusad ja lumelaud

label: life is a dream — CV @ 1:54 PM

Eile sain oma esimesed õppetunnid nii suusatamises kui lumelauasõidus. Äge!!! Üks on igatahes kindel – suusatamine ei ole minu jaoks. Mitte, et ma hakkama ei saaks, vaid see ei tundunud mulle pinget pakkuvat. Lumelauasõit see-eest … mulle meeldis üliväga! Kindel plaan selle talve jooksul selgeks õppida lumelaudamine. Soomes on see veidi kergem ka kui Eestis.

December 25, 2007

jõulud Belgia moodi

label: life is a dream — CV @ 7:08 PM

Vot see on küll kõige segasem asi, mis ma oma noores elus teinud olen! Jõuluõhtul (öösel kui täpne olla) kell 3 klubisse tantsima. Ma arvasin, et ma olen päris omapäraseid jõule katsetada jõudnud, aga see tundus isegi minu jaoks eile öösel juba natuke üle vindi keeratuna. Klubi oli rahvast täis. Täiesti. Ma sain niimoodi tantsida, et lihased annavad praegu veel tunda. Seda kõike arvestades asjaolu, et magustoit toodi jõuluõhtusöögilauda kell 1 öösel. Ma ei saa mainimata jätta, et oma uute valgete saabastega oli väga äge tunne poosetada :)

Seekordne reis ei ole sürrealistlik ja ma olen selle üle õnnelik. (Teised ei peagi sellest lausest aru saama. See on mu enda “inside” ütlemine.)

Philip tiris mu oma klubisse käima. Plaanisime hüpata ka, aga udu on selle reisi kummitus. Mul on tõeliselt kahju, et mul jäi sellest Grand Caravan’st välja hüppamata. Tahaks küll! Eriti mingit 4-way asja või big-way’d. Skydive Flanders Moorsele. Mõned õlud ja skydive jutud. DZ nagu ikka.

Jõululaadal hakkas mul süda läikima. Belglased ja nende šokolaad. Oleks siis ainult šokolaad, aga kõik on magus vähesel või olulisel määral, mida nad söövad ja joovad. Jõululaat kui selline on hoopis teise kontseptsiooniga kui meie laadad. Kogu platsi peale oli asjade müügiputkasid vist ainult kaks, aga kogu keskväljak oli täis kogunemiskohti, kus koguneti, lobiseti ja joodi alkoholi. Kohustuslikus korras pidin ma loomulikult jooma nende kohalikku jooki ja selle kõiki erinevaid maitseid. Jenever – midagi likööri taolist. Peale järjekordset šokolaadimaitselist jooki … tunnistan ausalt, et seadsin sammud vene dekoratsioonidega putka poole ja kallasin endale pitsi viina kurku koos sakuskaga ning palju parem hakkas. Mis värk neil selle magusaga küll on? Ma läheks üsna kiiresti vist paksuks kui siinkandis elaksin. Valoonia poolel ei ole ma veel nii palju aega veetnud, et teada, kuidas sealpool on magusaga.

Jõuluõhtusöök oli mõnus ja hea. Omapära selle juures oli selle kestus. Kell 19 paiku laekus lauale esimene käik ning magustoit oli alles 1 öösel. Toidud oli head ja mul ei ole täistopitud kalkuni tunnet täna. Kerge olla ning ometi oli toitu palju. Ma olen oma jõuluõhtuga rahul. Isegi keelt oskamata.

0.794 seconds. All rights reserved!